Eelmisel nädalal tuli teade, Käinas suletakse postipunkt. Eks muidugi võiks ju jälle mõelda, et kuidas taas midagi vähemaks võeti ja ääremaastumine jälle veidi lähemal. Aga samas arvude vastu ju ei saa. Kui ikka postipunkti tuleb viis pakki ja pakiautomaati viiskümmend, siis ilmselgelt ongi valik, kas teha lahvkamehe kombel heategevust või numbreid kokku lüüa ja tasuvust arvutada. Nagu pakiautomaadi kasutus näitab, siis asenduvadki pikapeale ühed teenused teisega. Peab lootma, et Omniva täidab oma lubadust ja varsti ongi pakikapid igas külakeskuses või suuremas teeristis.
Pole ju vahet, kuidas miski töötab, peaasi, et toimib.
Suuremad muutused toimuvad põlvkonna-kahega ehk siis paarikümnest aastast viiekümneni. Kes meist oleks veel 20 aastat tagasi osanud arvata, et “maale emale” paki saatmiseks paneme selle lihtsalt kappi ja ema võtab selle maal kapist välja. Järgmisel päeval. Täna on see normaalsus.
Pole ju vahet, kuidas miski töötab, peaasi, et toimib. Kui pakiautomaat suudab asendada postipunkti, las ta siis olla. Ja kui lahvkamees tunneb, et peab sõitma metsatallu ja saab seda endale lubada, las ta siis sõidab.
Öeldakse ikka, et ega kassi värv pole oluline, tähtis on see, kui palju ta hiiri püiab.
`püidma <`püida, püiab> püüdma ▪ üks mees oli sii `ääres `püidmas Käi; `saarlased käisid sii ka Köppus kala `püidmas Rei
Allikas: Hiiu sõnaraamat / Eesti Keele Instituut
ja