Mitmed viimased talved on olnud okaspuudele väga rasked kuna lumi on vahel püsinud suisa aprilli keskpaigani. Selleaegne päike aga on intensiivsuselt võrreldav augustikuu(!) omaga, on kahjud olnud suured.
Lagedal kasvukohal on minu aias rängalt kahjustada saanud isegi sellised muidu saartel külmakindlad liigid nagu hiigelelupuu ja must mänd.
Sestap olen aina enam hakanud tähelepanu pöörama heitlehistele puudele, keda kevadtalvise päikse eest varjutada pole vaja. (Tegelikult on siingi erandeid, näiteks tumeda koorega kastanipuu.) Sestap olin veidi umbusklik, kui mullu suvel Kalanasse Jaan Vogelbergi aeda ilmunud okaspuid nägin.
Jaan Vogelbergil tärkas huvi eksootiliste puude vastu üsna hilja. Sestap polnud tema suvilakrunt ekstra soodus valitud. Pigem on tegu karmi paeklibumaaga. Samas on asukoht hea: põhja-idatuulte eest kaitseb männimets, üsna samas lõunakaares on talviti pakaseid mahendav meri, siiski veidi mände ees, et tugevad tuuled päris takistamatult aeda ei tormaks.
Muuseas istutas krundiomanik mullu sinna magnolia grandiflora, üle 3 m kõrge mammutipuu ja vahemere küpressi ‘Stricta’ ning ligi 2 m kõrge liibanoni seedri. Küpress nägi õige õnnetu välja, põdedes Belgiast Hiiumaale kolimist. Oli teine üsna pruun ega ilmutanud vist ühtegi uut kasvu.
Tänavu juuli algul jõudsin lõpuks taas Kalanasse. Valmistusin halvimaks, kartes näha pruune räsitud kontse. Aga ei midagi seesugust! Mammutipuu oli täitsa tervena talvitunud, noored kasvualgmed helerohetasid. Ja paar käbi oli ka küljes.
Liibanoni seeder sobib nii imehästi sinna paeklibuse leesikahalja künka otsa, rannamändide taustale. Nagu oleks ta siin sedasi looduslikult kasvama hakanud. Ka seeder oli ilusasti säilinud, noored kasvud peal. Vaid paar tillukest oksa oli kuivetunud.
Ning siis imede ime: ka vahemere sammasküpress oli elus! Latv küll kuivanud, ent noori kasvualgmeid siiski küljes. Saavutus, mõelda kui nõrgestatuna ja põdurana ta talvele vastu läks!
Need on head uudised. Halb uudis aga on see, et suureõieline magnoolia oli täiesti pruunlehine, surnud. Võibolla oleks ta pisut paremini talvitunud heal parasniiskel ja vähem lubjasel maal? Sest näiteks Tšehhis tuleb see liik sealsete talvedega rahuldavalt toime. Ja mis see tänavune talv meil muud oli kui üks kesk-euroopalik talv. Päris talve oli kõigest kolm jaanuarinädalat. Kalanas langes miinimum umbkaudu –18 kraadini. Selline ajutine temperatuuri langus on küpressile, seedrile ja mammutipuule tühiasi.
Ka ei vaevunud harulduste omanik enda hoolealuseid eriliselt matma ega katma. Küpress sai siiski varjuloori ja magnoolia mõne kuuseoksa. Nüüd märgib Jaan Vogelberg kahetsusega, et oleks ikka ehk pidanud selle igihalja magnooliaga rohkem vaeva nägema.
Uuesti käisin neid puid üle kaemas septembrikuus. Seeder oli oma kasvud ilusasti lõpetanud. Nii seedri kui mammutipuu juurdekasvud olid üpris tagasihoidlikud: okstel kuni 2 tolli, ladvad kuni 3 tolli. Eks süüdi oli põuane suvi, mil vihma nappis sealkandis juba juunikuus. Puude omanik pidi seetõttu usinat kastmisetööd tegema.
Igatahes on põnev jälgida, mis edaspidi juhtub. Kui kaua seeder, küpress ja mammutipuu seal vastu peavad? Päris eufooriasse ei tasu esimese õnnestumise peale tõusta. Mäletan üht viimastest karmidest talvedest, mil Kalanas lund peagu polnud, päike aga aina kõrvetas ja kärsatas. Seetõttu olid rannas isegi meie harilikud männid osaliselt punakaks kõrbenud. Mida siis veel seedritest ja muudest taolistest tahta…
