Aasta tagasi võis Kärdla rahvas uhkustundega tõdeda, et rohkem kui pool sajandit kestnud aeg, mil meie linn on ilma sadamata, on ümber saamas.
Ülimalt tihedast konkurentsisõelast väljus meie projekt eduga. EASi selles taotlusvoorus anti raha seitsmele projektile ja 121 taotlejat jäid ilma.
Oli julgust otsustada, sihikindlust veenda, usku oma idee edukusse. Praegu tajume ootamatuid tagasilööke.
Otsustamiseks on vaja veel suuremat julgust, visiooni ja võib-olla ka valmisolekut mõningateks ohvriteks.
Niisiis, kas minna projektiga edasi või jätta asi sinnapaika? Hetkel, kus 90 protsenti eeltööd on tehtud ja jääb üle langetada veel mõned, tõsi, päris rasked, otsused?
Kujutan ette, milline sülem tagantjärgetarkuse arvamisi “…ma ju ütlesin, et sellest asjast midagi ei tule..” on juba õhku paiskunud.
Otsustamise aga teeb mõnes mõttes lihtsaks tõdemus: kui seda sadamat nüüd ei ehitata, on väga tõenäoline, et lähema kahekümne-kolmekümne aasta jooksul ei tule teema uuesti päevakorda.
Sellist pakkumist, kus rahastatakse 85 protsenti vajaminevast summast lihtsalt enam ei tehta.
Alates juba sellest, et veelkord struktuurifondidesse raha küsima minnes on kohe laual küsimus: “Ükskord juba saite, aga ei suutnud ära kasutada!” kuni selleni, et rahastamispõhimõtetesse võivad uued ja segased tuuled Euroopa taevas tuua ettearvamatuid muutusi.
Praegustel linnavolinikel on käes tõehetk: kas otsustada midagi tegelikult suurt ja ajalukku minevat või jääda lihtlabase “luuavarre-ümbert-kinnihoidjate-koalitsioonikese-opositsioonikese” tasemele
Õigus on kahtlemata nendel, kes väidavad, et sadam ei teeni kasumit.
Täpselt samamoodi ei teeni kasumit heakorrastatud Keskväljak, Kärdla lennujaam ja ringristmik Kivi-Jüri juures. Nende asjade nimi on moodsas keeles TARISTU.
Sinna “välismaine investor” naljalt oma raha sisse ei pane. Kui, siis taristu kasutamise maksustamiseks, magusate kruntide omastamiseks või mõne muu kasumliku ettevõtmise teostamiseks. Oma taristud peame ikka ise valmis ehitama
Ilmselgelt tuleb JAH-otsustajatel edaspidi kõvasti rabeleda, et muuda finantseerimisskeemid laugemaks, ajatada juba võetud kohustusi ja leida vajalik lisarahastus. Usun, et keegi neist ei taha ajalukku minna elu seiskajana ajaks, mil mere ääres mürisevad masinad.
Tööd tuleb teha kõvasti, erinevalt nendest, kes otsustavad jääda piduritõmbajate, tagantjärge-targutajate ja muidu vingujate leeri.
Olen sadama ehitamise poolt ja soovin otsustajatele kindlat meelt ja julgust.
AIN TÄHISTE
laevaehitaja