Oma peamise treeningvahendi – jalgratta selga käsi aga ikka veel istuda ei luba. Igatsus sättida suund metsaradadele on aga järjest kasvav.
Lähimad rajad minu kodule asuvad olenevalt metsa sisenemise kohast vaid 3–4 kilomeetrit Kärdlast eemal Palukülas terviserajal ja on Hiiumaale üllatuslikult täis maastikujalgratturile põnevaid väljakutseid. Kinnitan omaltki poolt sõnu, millega Raul Vinni enda Tahkunas uitamise lõpetas, et kellele meeldib maastikurattaga aega veeta, tasub Palukülla minna, sest neil radadel kaovad tunnid kärmelt käest.
Nii kutsungi sind enesega kaasa, sest tõenäoliselt on ka sinul esinenud tööpäevi, mille lõpus on pea kui üks suur mõtete sasipundar ja tekkinud on soov iseendale, sarnaselt arvutile, taaskäivitus teha. Sellise tööpäeva jätkuks on üks suurepärane mõte, teha vajaminev taaskäivitus metsas maastikujalgrattaga sõites. Tekivad küsimused – miks ja kuidas? Just sellepärast, et libedatest puujuurikatest või teravatest kividest üle sõites, kõrgelt laskudes või puude vahel keerutades peab pea olema tühi kõikidest mõtetest, mis takistavad keskendumist. Hea on see, et keskendumisvõime, mis aitab jalgratta seljas püsida, lülitab peas välja kõik muud mõtted. Olgu tegu ükskõik kui suurte muremõtetega, jalgrattaga metsaradadel seigeldes need kaovad. Või õigemini lähevad mõneks ajaks peitu ja annavad sinu kehale vajalikku aega taastumiseks ning kosumiseks.
Võid arvata, et varsti-varsti on terviserajal tihti sõitmas käies kõik kurvid ja puutagused selged ning mõtete eest ära põgeneda ei saa. Aga ei, ka selleks puhuks on ravimit. Terviseraja kelgumäe ümbrusesse on rajatud atraktsioonid, mille läbimine nõuab juba pikemat ettevalmistamist oskuste ja julguse treenimise näol. Praegu käin rajalõikudel jalutamas, analüüsin erinevaid võimalikke sõidusuundi ja valin jõukohaseid sõiduteekondi. Teen nn kuiva trenni. Kui mõne sõitjaga samal ajal rattaparki satun, siis võin pikaks-pikaks sõitu jälgima jääda, et kas kasutab samu liine, mille endale välja olen valinud või kas tuleb ühe hooga üle kivide või peab vahepeal jala maha toetama. Jalutamise võib terviseradadel nii või naa ette võtta, isegi kui rattasõit üldse ei kõneta või asfaldilt metsa keeramiseks puudub veel julgus.
Paluküla metsas võib end seeni korjama unustada. | Liis Remmelg
Paluküla radade külastamiseks veel üks soovitus, mis praegusele aastaajale kohane. Loodus võimaldab hasartset otsimist teha, mis vabastab samuti pea mõtetest, tähelepanu hajub ja aeg hakkab lendama. Natuke siiski hoiatan ka järgmise tegevuse, seenelkäigu eest, seda tuleb mõistusega võtta, ei tohi ennast korjama unustada, sest just seda võib Paluküla metsas juhtuda. Kükitad ühe mätta kõrvale maha ja muudkui korjad lehterkukeseeni. Möödunud aastal oli neid nii palju, et tuli lausa maha istuda, sest korjamist jagus pikaks ajaks. Kes siis raatsib seeni metsa jätta? Tuletan siinkohal meelde, et seened vajavad pärast korjamist ka puhastamist ja toiduks valmistamist. Omaenese õppekoht, iseenda tuju ei tasu ka liialdamisega ära rikkuda.
Kui jäid mõtlema, kas liikumine on hea vaid muremõtete eest ära liikumiseks, siis võin lubada, et lisaks aitab regulaarne treenimine head tervist ning vormi hoida. Ja ega muremõtete eest ära sõitmine saa olla ainus eesmärk regulaarseks rattatreeninguks. Sarnaselt jooksjatele, kes võtavad treeningu eesmärgiks maratoni jooksmise, saab maastikurattur mitmetes rattamaratoni sarjades üle Eesti ennast proovile panna.
Hiiumaalgi on võimalik võistelda, juba oktoobri alguses toimub rattanädalavahetus, mille üks etappidest kulgeb samuti Paluküla terviserajal. Kõige enam ootan aga sama nädalavahetuse öösõitu, kus nakatusin maastikurattasõidu pisikuga. Kui oled kord õhtupimeduses küünlavalguses kulgeval võidusõidul osalenud või lõkke ääres sooja teed juues võistlusele kaasa elanud, siis juba ootad uuesti selle õhtu kordumist. Minul jääb sel aastal öösõitmine küll vahele, aga raja ääres olen olemas, kusjuures sa jõuad veel ka sõitma mineku plaani võtta.
