Valdo Kask saab sel aastal tähistada 35 aasta möödumist päevast, mil ta elus esimest korda jala Hiiumaa pinnale tõstis. Üksteist aastat hiljem ostis ta Viskoosasse maja ning nüüd pendeldab Rootsi ja Hiiumaa vahel.
Hiiumaale jõudis ta 1989. aastal Stockholmi Eesti Noortekooriga. „Eestlus on paguluses alati tugev olnud – Eesti Kool, skautlus, koorid, lastelaagrid, teatritrupid,“ räägib Valdo, kes ise tegeles põhiliselt teatriga ja on esinenud eestlastele nii Rootsis, USAs, Kanadas, Saksamaal kui ka Austraalias. „1989. aasta suvel sai Eesti publik meid lõpuks näha. Meie teatritrupp Stockholmist tuuritas koos Noortekooriga.“
Esinemiskutse saadi ka Hiiumaale. Valdo meenutab, et kohalik Kärdla koor võttis neid kenasti vastu ja külalised ööbisid peredes. „Peale kontserti kultuurimajas korraldati meile vägev pidu, mis kestis hommikutundideni. Päikesetõusul jõudsime mu võõrustaja koju, kes oli üks noormees Kärdla koorist. Ta tahtis edasi pidutseda, aga pettus minus, kuna jäin magama. Rohkem ma temaga ei kohtunud ja mul ei jäänud ka tema nimi meelde,” räägib Valdo vahejuhtumist.
Olin lavakas natuke rohkem kui aasta ja siis kolisin tagasi Stockholmi, kus õppisin ülikoolis majandust.
Taaskohtumine toonase võõrustajaga toimus alles 15 aastat hiljem, kui kohvikute päeval sattus Valdo „Jõulud keset suve“ nimelisse kohvikusse. “Ma nägin tuttavat nägu, küll veidi vanem kui viimasel kohtumisel,“ meenutab ta. „Läksin ta juurde ja küsisin, kas ta on seesama noormees, kelle juures ööbisin. Aivar Viidik ja mina oleme sellest saadik head sõbrad.“
Side Eestiga jäi Valdol kestma, sest pärast etendust Pärnus tutvustati teda Kalju Komissarovile, kes kutsus teda lavakunstikateedri 15. lendu õppima. Väliseestlastel lubati tollal vabakuulajana kaasa lüüa ja sisseastumiseksameid ei pidanud sooritama. „Olin lavakas natuke rohkem kui aasta ja siis kolisin tagasi Stockholmi, kus õppisin ülikoolis majandust.“
1995. aastal tuli ta Eestisse tagasi. Kogemused teatrist ja teadmised majandusest tulid kasuks ning ta asus tööle Von Krahli teatri produtsendina. Selle kõrval pakkus aga huvi teletöö ja nii saigi temast Rootsi suurema telekompanii „Strix Televisioni“ esindaja terves Baltikumis.
Tema esimeseks projektiks sai sari „Robinsonid“, mis esimesel aastal salvestati Eestis ja edaspidi Malaisias. Eestis sai võttekohaks Kõrgelaid Hiiumaal lähistel, kuhu Baltikumist pärit osalejate ja produktsioonitiimiga mindi pooleteiseks kuuks paika. Kaks aastat hiljem salvestati ka tõsielusarja „Farm“ Mihkli talumuuseumis.
Kui mu poeg oli väikene, imestas ta, kui vaikne on Hiiumaal, ja sügisel täitsa kottpime.
Hiiumaal juhtus nii, et üks teletöötajatest oli saarelt pärit ja tahtis Valdole näidata oma lapsepõlvekodu, mis siis seisis tühjana. „Kui sinna jõudsime, armusin kohe ära ja tegin nalja, et tahan selle ära osta. Nüüd olen Viskoosas olnud juba 24 aastat,“ räägib Valdo, kuidas ta pika loo lõpuks enda juured Hiiumaale ajas.
„Kui mu poeg oli väikene, imestas ta, kui vaikne on Hiiumaal, ja sügisel täitsa kottpime. Elame ju suurlinnas Stockholmis, kus kogu aeg käib möll ja tänavavalgustus pidevalt põleb. See rahu, mida saareke mulle pakub, on võrratu,“ ütleb Valdo, et Rootsi ajakirjanikuna pole tal vahet, kas teeb oma tööd Hiiumaal või mere taga.
Hiiumaa vaikuse kontrastiks on saarel Valdo sõnul ju palju võimalusi harrastada kultuuri igale maitsele. „„Kohvikutepäevad“, „Festival Saund“, „Sõru Jazz“, kunstinäitused Reigi pastoraadis ja muidugi meie oma Kultuuritehas Viscosa,” loetleb ta. „Samal päeval võid endale saada suure hingerahu maailmatasemel kultuurist ja hiljem oma tehtud suitsukalast peale mõnusat sauna.“
