Kirjanik Jan Kaus viimistles KORDONis viibides oma raamatu “Imelik peegel“ ümber kunstnikuraamatuks.
Intervjuus räägib kunstiga tegelenud kirjanik, kuidas talle meeldib mõelda, et ta ei lähe kohti omaks võtma, vaid kohad hakkavad omaks võtma teda. Hiiumaaga on tal ajaloost omalaadne side.
Sinu kirjanikuelu on tihedalt läbi põimunud ruumilise maailmaga. Terve möödunud aasta tegelesid intensiivselt Veneetsia Arhitektuuribiennaali Eesti paviljoniga. Oled minu ühe lemmikraamatu – “Tallinna kaardi“ – autor, tegutsed Tallinna kohanimede komisjonis. Oled maininud, et Sul on ruumiline mälu – seostad ruume ja inimesi, tõlgid arhitektuuri sõnadesse, kasutad ruumitelgede asemel metafoore. Kuidas see niidistik tekib, mille sisse end lased mässida?
See niidistik tekib lugemise tagajärjel. Raamatud on omamoodi kokkuvõtted, nendesse on püütud koondada maailma eri kihte ja lõike, olgugi et maailm on liiga kihiline, et seda oleks võimalik tervikuna raamatutesse ära mahutada. Raamat pakub üht võimalikku rakurssi, vilksatust, see on pilgu pikendus või kiirendus, selle sõnadesse tõlgitud vaste, reaalsuse peegeldus kujutluses. Kunsti tegemine meenutab õnge, millega minnakse püüdma mitte kala, vaid ookeani. Lahendusi on üldjoontes vaid kaks: kas jääd pinnale või mitte. Mõnikord võib paat uppi minna, aga see teebki asja põnevaks. Katsetamine ongi mu jaoks loomingulisuse keskne praktika.
