Hiiumaa emakeele ja kirjanduse õpetajad Tiia Palmiste ja Tiiu Heldema rääkisid Hiiu Lehe taskuhäälingus Köik Jütud, et me kõik peame peeglisse vaatama ja tegema kõik selleks, et lapsed rohkem loeks. Seeläbi püsib ka keel.
Arno Kuusk: Minu enese kooliaastad jäävad sinna 25 ja 30 aasta taha, aga mul on meeles, et eesti keele ja kirjanduse tund oli rangelt lahku löödud. Mõlemad ju teenivad seda eesmärki, et meie suhtlus oleks selgem, õigem, parem ja nii edasi. Kas nad on ikkagi tänaseni niimoodi lahus.
Tiiu Heldema: Need on ikkagi kaks eraldi ainet ja eraldi tunnid. Gümnaasiumi koha pealt võin öelda, et kui meil on näiteks kirjanduses mingisugune mahukam töö, siis me teeme seda järjest mõnda aega ja kui eesti keeles midagi mahukamat, siis omakorda võib minna nädal või kaks, seega nii karm see asi meil ei ole, et ainult esmaspäeval on eesti keele tund ja kolmapäeval on ainult kirjanduse tund. Kui olla mõlema aine õpetaja, et siis tegelikult on nii palju enda käes ja saab teha toredaid asju. Me oleme Tiiaga tegelikult sellest päris palju rääkinud, et meie mõlemad oleme pigem kirjanduse inimesed. Kui meil oleks valida, kas ainult eesti keelt õpetada või ainult kirjandust õpetada, siis me õpetaksime mõlemad kirjandust.
Raul Vinni: Räägime siis kirjandusest natuke.
