Ahvenamaa koosneb üsna paljudest saartest, millel on köigil omad nimed, aga prevaleerib vaid üks. Toomas Kokovkini tulevikuvariant Hiiumaale ja Muhu ning Saaremaale pani mind mötlema.
Kahtlemata on Hiiumaal tulevik ja sellel tulevikul on erinevaid vöimalikke arengusuundi.
Toomas paneb ette, kaotada piir, sealhulgas meie pisikest, ajalooliselt kujunend ehk erinevate vöimude poolt kujundet piir Eestimaa ja Liivimaa vahel. Meil kulgeb see läbi Soela väina. Minu mötlemises selline piir puudub ja on vaid kunagi ajaloos olnud administratiivpiir, mis juba ammu ei möjuta meie suursaarte eluolusid. Oleme lihtsalt Eesti Vabariigi koosseisus olevad suursaared.
Kummalgi saarel ei ole ja arvatavasti ei tulegi mingeid erilisi masse, „et majandusega edasi murda“. Paraku ei ole tänases pidevale ja alatisele majanduskasvule rajatud ühiskonna toimimise süsteemis leitud veel alternatiivi teisiti edasi elamiseks. Möneti siiski on, kui hakata edasi elama koos loodu(se)ga, mitte seda jätkuvalt edasi ülekulutades.
Küsimus on, kuidas seda tegelikkuses teostada. Kas pisitasa kusagil pisikeses maailmanurgas alustades saab seda suutlikult teha? See nüüd selleks.
Toomas väidab, et Muhumaa, Saaremaa ja Hiiumaa koos väikesaartega üheks regionaalseks tervikuks liitmisega saavutaksime „kaalukama ja terviklikuma saarte regiooni“. Kui saan öigesti aru, kas taas üks haldusreform? Ometi pole see eelminegi minu teada ennast sugugi öigustanud. Pigem on jätkunud otsustav ääremaastumine. On juba kadunud ja kaovad „väikekoolid, lasteaiad ja külakauplused“. Viimased on Hiiumaal leevendatud Selveri poebussiga. See on siiski osaline lahendus, hää seegi. Kadunuid aga praeguses eluviisis tagasi ei too.
Nüüd Hiiumaa ja Saaremaa püsiühendusest tammi vöi sillaga. Kui see teha täna, siis teeme Hiiumaast täiesti umbsopi, tupiku, kuhu ja kust ära saab möne aja pärast vaid läbi Saaremaa, sest milleks enam praamiühendus
Rohukülaga? On küll üks vöimalus sellise „eksistentsiaalse otsuse“ lausa suurepäraseks teostamiseks. Seda siis, kui samaaegselt rajatakse sillad alates Noarootsist Haapsallu, säält edasi Vormsile ja Hiiumaale ning löpuks ühendatakse Kuivastu ja Virtsu. Saame saarte ringmagistraali, mis töesti oleks lausa eksistentsiaalne hiigelhüpe. Kindlasti vöib veelgi unistada, et Rohukülast rongiga Vormsile ja edasi. Raudringtee!
Siiski arvan ma, et globaliseerimise aeg on otsas ja deglobaliseerumine elik globaalpohmelus on juba alanud. Geopoliitiliselt on meie saared niigi koos ja üks, aga elus endiselt meres, omaette ja omamoodi.
ja