Valimised koguvad tuure. Maa täitub plakatitega, sotsiaalmeedias on poliitikute reklaame rohkem kui kassipilte. Jagatud pastakates jätkub kirjutamiseks mõneks aastaks ja valimiskommide najal on kogukondlikult mitu kilo juurde võetud. Mõned erakonnad otsivad veel tikutulega valijaid, teistel ei mahu toetajad saali ära. Kõlavad loosungid, kus midagi ei ole võimatut.
Kuid see kõik on virvatuledes eelmäng. Tõehetk saabub 5. märtsil.
Vaatamata kõigele sellele, milline palagan kampaaniatega kaasas käib, on valimised pöördepunkt. Ilma ilustamata võib öelda, et kahe nädala pärast tehakse Eesti iseseisvumise ajaloos üks pöördelisemaid valikuid. Eks vastandumisi on Eestis varemgi olnud, kuid nii suureks pole lõhe enne kärisenud.
Meeldiv oli Hiiu Lehe korraldatud debatil kuulda, et Hiiumaaga seotud teemadel on kandidaadid justkui ühel meelel. Vähemalt tuleviku osas: peab minema paremaks. Iseasi, kuidas selleni jõuda. Seda enam, et omavalitsusel on vähe hoobasid midagi muuta.
Seega taandub kõik riigi tasandile ja oleme taaskord tõdemuse juures, et tähtsa valiku teeme märtsi alguses meie ise – valijad. Seetõttu on väga oluline, et kõik läheksid valima. Ükskõik, kellele nad oma hääle ka siis annavad. Mida rohkem on valijaid, seda selgem on tulemus. Ei tohi mõelda, et „minu häälest ei sõltu midagi“.
Sõltub küll. Iga hääl loeb.
ja