Läbi viimase paarisaja aasta on inimene liikunud Vana-Kreeka spordipõhimõtete järgi üha jõudsamalt. Citius, Altius, Fortius deviis on kannustanud meid juba kaheksandast sajandist enne Gregoriuse kalendri null aastat.
776. aastal enne meie aega peetud esimestel olümpiamägudel oli selline mõttearendus küll inimese enda võimete piiride nihutamiseks, kuid läbi aegade on Looduse Kroon need märksõnad sättinud endale sobivalt kõigesse, mis aitab tal liikuda või saavutada enneolematut.
Juba ammu ei ole kiireim liik maakera õhuruumis 380 km/h sööstev rabapistrik ja maismaal 125 km/h joosta suutev gepard. Kiireim liik on inimene. Tõsi – mitte enda arendamise tagajärjel, vaid tehnika ja tehnoloogia arendamise tulemusena.
Siinkohal peame loomulikult tõdema, et sel tehnoloogia ja tehnika arengul on palju positiivseid külgi ja ilma nende vee-, maa- või õhusõidukiteta ei oleks meie tänapäevane elu enam kaugeltki mõeldav. Samas katsun meeles mõlgutada teadmist, et need liigid, kes inimeste poolt praegu kasutatavates elupaikades olid ammu enne meie enesekeskset pealetungi ja lühinägelikku omastamistuhinat, ei arendanud oma tehnoloogiaid ja seetõttu elavad endiselt maailmas, kus põhjamaade kiireimad imetajad on need, kes joostes oma elu peavad kiskjate eest kaitsma.
Nad ei ole siiani aru saanud, et kaks lähenevat tulukest öisel rajal ei lähe kumbki teine teiselt poolt neid, vaid neid ühendab karm reaalsus kokkupõrkest, mis loodud kaitsma pigem selle monstrumi reisijaid.
Tavalise looma jaoks meie looduses lähtub reaalne liikumiskiiruste taju aastatuhandete jooksul kujunenud kogemustepagasist, mis väidab, et kiireimad meie keskkonnas ei liigu oluliselt üle 50 km/h – ehk umbes 13,9 m/s. 90 km/h piirkiirus ületab metsaelaniku poolt tajutava kiiruse võimalikkust pea kahekordselt. Nad lihtsalt ei oska arvestada ja nad ei oska õigesti reageerida, kui neile läheneb mõni tehisliikur.
ja