Hiiumaal on käimas 45 aastat riigiasutusena tegutsenud Hiiumaa muuseumi sihtasutuseks muutmise protsess.
See on analoogne sellega, kui riik andis Emmaste vallale üle Tohvri hooldekodu. Emmaste vald polnud nõus võtma vastu hooneid, kuhu riik aastaid polnud investeerinud ja kauples kõvasti enne, kui soostus hooldekodu üle võtma.
Raha siiski tuli ja hooned said korda, kuid hooldekodu jäi üksi Emmaste valla hooleks ja teenuse hinnad tõusid.
Selles mõttes on hea, et vastloodud Hiiu valla juhid tahavad enne kultuuriministeeriumiga käe löömist teada, kas kommikott, mis muuseumiga kaasas, on ka midagi väärt. Ettevaatlikuks teeb neid lepingus sisalduv lause, et ministeerium küll toetab edaspidigi loodavat sihtasutust, aga vaid võimalusel.
Nägime, mis juhtus riigi võimalustega masuajal – need kahanesid olematuks. Kui riigipoolne toetus kaduma peaks, ei pruugi sihtasutuse pidamine olla omavalitsustele jõukohane. Ja siis tuleb lugeda lepingu järgmist punkti, et sihtasutus saab ka pankrotti minna ja seda on võimalik likvideerida.
Mis saab siis muuseumi talletatud Hiiumaa mälust?
On aastakümnete pikkune praktika, et Hiiumaa muuseum, nagu näiteks ka Eesti Rahva muuseum ja KUMU, ei tooda kasumit, kud see-eest on taskukohase piletihinna eest avatud kõigile.
Hiiu Lehe arvates ei saagi muuseumil olla sellist eesmärki, pigem on muuseumil meie ajaloo talletaja, uurija ja harija roll.
Kultuurimisteerium aga näib soovivat, et muuseumist saaks kommertsprojekt.
Kui muuseum saaks olla kasumlik äriprojekt, miks siis riik iga hinna eest maakonnamuuseumitest lahti tahab saada?
5. november 2013
