Allakäigutrepist üles. Just nii, nagu pool tuhat või sada või pool aastat tagasi.
Inimloomus muutub väga pisitasa, kui üldse. Näiteks, kui said kuulsaks ketserina nagu Martin Luther, võid olude muutudes saada… pühakuks, nagu Saulus Pauluseks.
Või oled kuulus maksupetturina, teed kannapöörde ja kuulutad maksuvabastuse novaatorlust uues erakonnas. Õigust jääb ülegi, nagu kunagisel rahandusministril. Kurikavalad jäävad elama, ütleb ka piibel. Kuid Paulus kuulutati pühakuks peale surma, nagu Luthergi.
Elus pühak maa peal on kurjuse kehastus, võimu- ja vaimuusurpaator. Tõsi, tänased usurpaatorid muudavad meelt ja usku kui soovahetusoperatsioonil – vastavalt tuulele või tulule. Või teevad seda preester-silmamoondajana, kes pani pool kogudust pisarsilmi jutlust kuulama, aga teise poole saali oma rüü vahelt vilkuvat riista vahtima. Pool kirikut naerab, pool nutab – kihlvedu – kellele taevas, kellele maa. Vahet pole, võitja võtab kõik!
Luuletajagi ütleb: tema on maarjamaa jeesus / jeesuse asi ei ole mõista / et ta on pelk jupijumal / isa ja poja ja rahandusministri nimel aamen. (Vikerkaar, 6/ 2022) Jumal või keegi, kes sa oled kusagil – manitseb poetess – kaitse maarjamaad selliste jeesuste eest.
Usk, et maailm on vajunud kurjusse ning mida rohkem on kurja, seda kiiremini see süttib puhastavas tules – see “pahupidiusk” – paneb käima poliitilisi ja varjatult religioosseid liikumisi jätkuvalt ka XXI sajandil. Tuumasõja oht on tagasi. “Meie kui märtrid jõuame paradiisi, aga nemad kärvavad ja ei jõua isegi pattu kahetseda,” ütles Putin 2018. aasta oktoobris. See pole maailmalõppu ennustav nali, vaid põrguvürsti hoiatus: Venemaad ei tohi ega saa europaniseerida, annan tuumalöögi ja lömastan Õhtumaa amoraalse kristluse.
Teine kuulus venelane Aleksander Blok kirjutas sada aastat varem: “Jah, armastada nii kui meie hõim / ei oska teil nüüd enam keegi! / Teil unund on / et armastuse võim ka tapmiseks võib läita leegi.” Üllatav, et euraasialiku armastuse viimane tõde ongi selline olemise pööramine olematuks: pigem tuumasõda ja maailmalõpp kui demokraatia Venemaal. Pühak ise ei saa loovutada oma pühaduse oreooli. Nagu Putin isehakanuna oma võimu. Tema pühaduse võim kestab tema maise olemise lõpuni. Tõde Venemaa tegelikust võimsusest oli päris keldrikorrusele peidetud; eriti sõjalise võimu võimetuse kohta. Kuid sõjakäras ringutava vene karu taltsutamine nõuab ikkagi täit ettevaatust: mitte ainult NATO relvi ja tahet, vaid tarka koosmeelt eelkõige.
Maa on Sõja Koda: Olümpose jumalate sõjamängud köidavad rohkem kui paradiislik patuta rahu. Sõda Ukrainas on jalge alla tallanud väärtussüsteemi, millesse usuti: rahvusvaheline õigus kuulutati pragmaatiliselt “naabrivalveks”, et õigustada isehakanud pühaku püha sõda vene-idee nimel.
“Tappa, tappa, tappa. Muud juttu olla ei tohi. Professorina arvan ma nii,” kirjutab Aleksander Dugin, keda mõnikord ajakirjanduses nimetatakse Putini ajuks. Tütar tapeti isale suunatud autopommist, aga isa oli nõukaaja lõpus noorim ja verejanulisim Relvajõudude Akadeemia professor. Hullumeelsete ideede nimel pidas ta lubatuks uputada verre pool maakera – läänepoolkera. Ja kui Lääs ei alistu, siis kogu maakera, sest tema arvates on olematus kehvast olemisest parem.
“Dugini järgi on kätte jõudnud Venemaa ajalooline tund täita globaalne ettemääratus oma teadliku tahtmisega maailmarevolutsiooni või täieliku hävingu iharuses. Tuumanuppu silitaval Putinil on see juba peos,” kirjutab Venemaalt pagenud kirjanik, kes postmarksistina tõdeb:
“…Dugini nõue on, et mitte ässitada lihtsalt ühed klassid teise vastu, nagu marksism, vaid peab tegutsema verises iharuses, nagu Vene armee Ukrainas.” (VK, 6/2022). Tule taevas appi, ütleks Lennart Meri.
PS Tänapäevases tõlgenduses pakkus Marx omal ajal maailmarevolutsiooni ideed kui Lunastajat – millessegi peavad massid ju uskuma. Putin seevastu aga reaalset tuumasõda – maised ihad taevaseid jõude ei tunnista. NATO vihmavari Eesti kohal on veel auklik. Seda paljastas nn tankisündroom mitte ainult Narvas.
HILLAR PADU
pensionär
