Ääreala plahvatuste ootel

Eesti mõistes on Hiiumaa ikkagi ääremaa. See aga ei ole halb asi. Kõigi peamiste nüüdisaegsete innovatsiooni- või kultuuriteooriate järgi sünnib uuenduslik, see mis kultuuri ja majandust edasi viib, ikka erinevatel ääremaadel. Nii kujundlikus kui ka otseses mõttes. Avangardsed kunstivoolud sünnivad seniste segamisest, tehnoloogiline innovatsioon on alati samuti kombinatoorne, sündinud kokkupõrgetest sektorite äärealadel. Ka territoriaalses mõttes äärealad on dialoogilisteks sillapeadeks piiritagusega, võimaldades ideede ja ressursivahetust lähialadega.
Selles mõttes pole Hiiumaa vaheala. Aastasadade eest Rootsiga tihedas ühenduses olnud kogukonna riismed vaevlevad hetkel Kagu-Ukrainas Vene terrori­režiimi all. Ometi, teine kultuuri arengu põhiprintsiip on, et kultuur edeneb tsükliliselt, oma aeg tuleb ära oodata.
Möödunud nädalal kirjutas Hiiu Lehe Mõttehiidlase rubriigis Marek Tamm, et Hiiumaa rohemajanduse edendamise plaanid on hästi paigas. Ma astuks siit sammu edasi. Hiiumaa on vaheala mitte kahe inimkultuuri, vaid inimeste tehtud kultuuri ja biosfääri vahel. Tehnoloogilise innovatsiooni ja bioteaduste vahealadel juhtub aina enam. Tänu tuhandetele anduritele ja andmekogumisele teame ümbritsevast, looduse märgisüsteemidest üha enam. Ka Interneti uueks arengujärguks olev nn metaversum või lihtsalt “ruumiline internet” on üha keskkonnateadlikum. Ja sellest on tõukumas nii uued teenused kui ka kunsti- ja meediavormid. “Vaadake, ma pildistasin seent,” laulis mõni aeg tagasi ansambel HU?. Täna, selle teksti kirjutamise päeval, kirjeldas mulle Eesti IT-ala tippametnik, kuidas liitreaalsusprillidega seenele minek oleks eriti avardav kogemus.
Teen aga veel ühe hüppe. Möödundnädalane Erkki Pärnoja kontsert Kõrgessaare uues/vanas Kultuuri­tehases oli hurmav. Kultuuritehase tegijatel on plaanid suured – kujundada Viskoosa tuntud kontserdipaigaks, mille ümber saaks areneda ka teenindav ja seotud sektor. Lihtsalt öeldes, kultuuriklaster.
Viimase paarikümne aasta jooksul – kui tööstustootmise asemel on majandust vedama asunud infoteenuste sektor, sealhulgas elamusteenuseid pakkuv kultuurisektor – on selliseid plaane olnud üle ilma paljudel kohtadel. On edulugusid, aga veelgi rohkem on olnud pettumusi. Õppetundideks tavaliselt, et jõuga tööstusmaastikku pulbitsevat kultuurikeskkonda ei istuta. Vaja on loovisikute ja ettevõtjate loomulikku huvi keskkonna vastu. Ja ka nende võrgustikuefekti – et tehtu näitaks võimalusi ja kutsuks kaasa uusi tegijaid.
Küsimus, mis selle kõige taustal tekib, on uute sidestuste võimalus Hiiumaal. Kuidas luua mitte vaid kontserdipaiku, eriti tihenevas konkurentsis, vaid kuidas sidestada see kõige innovatiivsemate tehnoloogiatega, bioteaduste ja -kunstidega? Pandeemiaaegne kaugtööelu tõi juba paljud loojad permanentselt Hiiumaale. Nagu sõber hiljuti vestluses sõnas: “Kõik on juba siin!” Järgmine küsimus on, kuidas teha nii, et nad saaksid ka kohapeal luua, koos teistega ja siin sünniks midagi, mida mujal ei ole? Võimalus, olen kindel, on olemas.