La Viscosa nimelise kunstsiiditehase tõus ja langus

Peep Lillemägi

Võimsate maakivist seintega Kõrgessaare kunstsiiditehase lugu hakkas veerema aastal 1907 kui Peterburis elav aadli­daam Evgenia Apollovna Bodarevskaja ostis rahalistesse raskustesse sattunud krahvilt Ewald Adam von Ungern-Sternbergilt Kõrgessaare mõisa. Paljudes allikates väidetakse, et aadlidaam oli vaid variisik ja tegelik ostja oli hoopis kontsern „La Viscosa“ omanikeringiga Venemaast Belgia ja Inglismaani. Proua Hiiumaal viibimise kohta tõendid puuduvad.
Igal juhul sattus vaikne Hiiumaa asula selle tehinguga rahvusvahelise äri­tegevuse kiirteele. Peterburis asuva kontori ja kohalike elanike kokkupuuteid jäid muuhulgas märkima aastakümnete jooksul rahvapärimuses edasi kandunud kohtuprotsessid, aluseks uue maa­omaniku tsiviilnõuded, aga ka kogu­konna tavaõigust riivanud piirangud, mis puudutasid harjunud läbipääse ja kalapüügiharjumusi.
Juba nimetatud aktsiaseltsil La Viscosa oli teinegi tehas, mis asus tänase Moskva eeslinnas Mõtištšis. Tundub uskumatuna, et mõne aastaga valmis Loode-Hiiumaalgi tohutu vabrikuhoone koos keerulise tammide ja vallide süsteemiga, mis veel enne esimese maa­ilmasõja algust jõudis anda proovitoodangu. Tahutud graniitkive ning moodsat raudbetooni tähelepanuväärselt koos­ kasutanud ehitis oli Eestis ainulaadne. Eraldi teemaks on Moskvast La Manche’i väinani toiminud vilgas majandus­tegevus ning logistika, mille ühe vaimukama kirjeldusena on ürikutes säilinud juhtkonna soovitus osta ja vedada Hiiumaale küttepuid Rotterdamist.
Sügisel 1915 võttis vastvalminud vabriku­kompleksi üle Vene armee. Seadmed demonteeriti, evakueeriti ja nende jäljed kaovad Venemaa avarustes järgnenud revolutsiooniliste segaduste käigus. Esimese maailmasõja puutumist Viskoosa
asulaga märgivad ajalooallikates veel vabriku­hoonetesse paigutatud laskemoona­lao plahvatus (mis massiivseid müüre ülemäära ei kahjustanud) ning Kiriku­lahe ääres paiknenud vesi­lennukite baas.
Ajaloo- ja loodushuvilistel, kes juhtuvad Kõrgessaaret külastama, tasub üles otsida mitmesaja meetri pikkune maakivist müür, piiramas kunstsiidivabriku veereservuaariks paisutatud tehisjärve, rahvasuus Künaauku ehk Köönaauku ning mööda seda jalutuskäik teha, et olnud aegade mastaapsest ettevõtmisest tajupilti saada. Kalamehed teavad kanti juba ammu ning kevadel on veekogu kaldal õnge heitmiseks raske vaba kohta leida. Võib üksnes ette kujutada, mis­sugune oleks selle looduskauni paiga täna­päev maailmasõjata, kui vabrik jõudnuks mõned aastakümned toodangut anda, sest kunstsiidi saamise protsess, eriti sajandivanuste meetoditega, paneb keskkonnale paraja põntsu. Õnneks võivad hiidlased sellise tööstussaaste teemalisi uudiseid lugeda Aasia ja Aafrika riikide kohta või külastada Ida-Virumaad.
Viskoosa siidivabriku ja hilisema kala­tehase ajalugu on tänuvääselt käsitlenud Maret Kukkur Kunstiakadeemia täiendkoolituse raames kaks aastat tagasi kaitstud lõputwöös. Autori nõusolekul on tema uurimust kasutatud käesoleva teksti koostamisel. Viskoosa siidi­vabriku vabrikuhoonete edasisest käekäigust Nõukogude okupatsiooniaegse kala­tehasena ja suurejoonelise Keefiri Spa projekti nurjumisest uue iseseisvuse perioodil tuleb juttu edaspidi.