Dan Lukas 
Hiiumaa Muuseumi klaasnegatiivide kogust. Peeter sündis Joandi külas vana kalendri järgi 4. jaanuaril 1816 oma vanemate Nigola ja Kersti kolmanda pojana. Uue kalendri järgi peaks see nüüd olema 17. jaanuar. Sellenimelist küla me tänapäeval ei tea, aga kusagil Sääre ja Kõlunõmme vahel need mõned pered asusid.
Saatus tahtis nii, et neist poistest keegi ei näinud oma venda, st teised surid enne järgneva sündi. Vanemate pereliikmete surma tõttu pere pidevalt kahanes ja talupidamise võime langes. Mõis oli siis talude omanik ning huvitatud nende elujõulisusest ja tootmisvõimest, sest teravili oli hinnatud ekspordikaup. Seetõttu paigutati peresid ümber oma äranägemisel, kuid mõnikord oli ka peremeestel kaasarääkimise võimalus. Nii tõsteti Peeter ema-isaga ümber vabadikukohale, mille pidaja suri 1823 ning tema poeg viidi Vahtrepale kasvandikuks.
Pole võimalik tuvastada, millal see ümberpaigutamine täpsemalt aset leidis, aga 1829. aastal tuli tallu tööjõuline pere Vaemla mõisast. Nendes ümberasustamistes võis mingit rolli mängida ka Peetri isa Nigola iseloom, mille kohta kirikuõpetaja 1832. aastal oma armulaualiste päevaraamatusse kirjutas: “kallis u(nd) tassane innim(ene) ab arm”. Sellest võiks välja lugeda, et ta erilise ettevõtlikkusega silma ei paistnud.
Peeter pidi varakult mehe eest väljas olema ja kus mujal kui merel sai see rannapoisil juhtuda. Millal ta just alustas, pole teada, aga leeriskäimisega jäi ta hiljaks, kaasleerilised olid temast kolm aastat nooremad. Seega pidi ta juba mitu aastat kaugsõidus purjetama, et talveks koju ei jõudnud. Ta ei olnud siiski ainuke nooremate hulgas, Sääre Juhani Mihkli Juhan oli sama vana. Tema nime juurde on kirikuõpetaja teinud märkuse “28.8.35. nr. 637” ja Joandi Toma Nigola Peetri kohale “dito”. Küllap nad koos kirikuõpetaja palge ette ilmusid, märkus tähendab ilmselt aega ja lubadust järgmisel aastal leeri ilmuda. Mõlemad ongi 26. märtsil 1836 esmakordselt armulaual olnud ja seejärel merele kadunud.
1835. aasta oli märkimisväärne kogu Eestimaa kubermangu rahvale, sest siis pandi perenimed. Peetri pere nimeks sai Pargo, ilmselt paargu (hiidlaste suveköök) järgi. Samas talus sai teenija nime Hers (hiiu vaste latile). Paargu ehitatigi hertest, seega mingi seos on olemas. Selle nime “kaotas” 1843. aastal käibelt Juhan Kesklo, hilisem Peetri meeskonnakaaslane parklaeva Hioma päevilt. Talupere nimeks pandi Naber, nii et seosed on mitmepidised, perekondlikud ja olustikulised. Siin saab ainult oletada nimepanija loogikat. Ilmselt oli selles talus mingil moel tavapäratu paargu, mille lähedal vabadikukoht asus ning juurdetulnud nimetati lihtsalt põliselanike naabriteks. Naber muutus hiljem Neber’iks.
Peetri edasist elukäiku saab vaadelda vaid armulaual käimiste kaudu. Enam-vähem reeglipäraselt on see toimunud jaanuaris ja siis kas novembris või detsembris. Tihti ongi vaid kord aastas käidud ja 1838., 1842. ja 1844. aasta on üldse vahele jäänud. Seega jätkas ta meremehena ning neil aastail koju ei jõudnudki või sattus kodus käima “valel” ajal kui kirikus lauaarmu ei antud.
10. veebruaril 1846 oli Peetri elus murranguline päev, sest siis sai Harju küla tüdrukust Liisu Tüürist tema abikaasa. Abielukandes on Peeter märgitud madruseks, seega oli ta endiselt meremees, aga esiklapse Anni (18.11.1846) ja esimese poja Nigola (15.11.1848) sünnikandes on “tiitliks” juba vabadik. Meetrikates jätkub sama seis kuni 21. maini 1850, kui Peeter on vaderiks. Siin tegi kirikuõpetaja ilmselt näpuka, märkides ta peremeheks. Kolmanda lapse Juhani sünnikandes 3. detsembril 1850 ja järgmise, Leno, omas 26. novembril 1851 on ta jälle madrus ning nii jätkub kuni 1853. aastani. Siit võiks ehk järeldada, et vastse naisemehena jäi ta maale ja alustas laevapuusepa ametiga samas Suursadamas. Mujale laevaehitajaks polnuks mõtet minna, sest sisuliselt koduukse ees käis sama töö täie hooga ja hiidlaste oskused selles vallas polnud sugugi kehvad, pigem vastupidi. 1860. aastal kirjutati ajakirjas Morskoi Sbornik: “Viimase 27 aasta jooksul on Suursadamas ja Kõrgessaares ehitatud 76 merelaeva. Need on hästi ja tugevasti tehtud ja väga hinnatud kaupmeeste poolt, kes kasutavad neid ajalepinguga” (väljavõte Bruno Pao). Pea iga aasta kohta kolm laeva!
Uuesti meremeheks hakkamine 1850. aastal võiks ehk tähendada laevaehituse õpingute algust välismaal. Kuulsat Hioma reisi 1853. aastal alustas ta munsterrolli järgi madrusena, kuid jäi haigestumise tõttu Hollandisse maha ja küllap peale tervenemist andis oma laevaehitusoskustele lõpliku lihvi.
Takkajärgi hinnates võiks nüüd isegi arvata, et haigestumine oligi vaid fiktsioon ja tegelik põhjus lihtsalt Hollandisse saamine, sest sealt palgati asemele teine tüürimees, mitte puusepp/madrus. Aga mine sa toonaseid reegleid tea. Pooleaastase õppimisega nullist alustades ei saanud ametit kuidagi omandada, seega pidid õpingud ja praktiline töö kindlasti varem algama. Kas ta sügisel ka mingi eksami sooritas ja kutsetunnistuse sai, pole teada, aga enne jõule pidi ta juba kodus olema.
Sügisesele armulauale ta ei jõudnud, aga sellele osutab tütar Ingli sünd 14.9.1854. Siis oli ta kuivamaa mees ja ametilt kubjas nagu ka Petri (10.10.1856), Kersti (24.12.1857), Mari (27.4.1860), Liso (22.5.1861) ja veelkord Petri (25.7.1865) sünnikannetes kirjas.
Väidetavalt 1857. aastal algas Peetri elus uus periood kui temast sai Suursadama ellingul laevaehitusmeister. Selles ametis oli ta üks esimestest eestlastest (võimalik, et päris esimene) ja neist esimestest kõige kuulsam. Kokku valmis tema juhtimisel ligi kümme suurt ookeanipurjekat, millest “Mereleksikon” nimetab nelja: parklaev Andreas I – 450 brt,
kuunarid Arrow – 151 brt. ja Erik – 205 brt ning prikk Kaspar – 260 brt.
Aastaarv 1857 tekitab kahtlusi, sest Bruno Pao andmeil on alates 1833–18?? Hiiumaale registreeritud laevade nimistus prikk Caspar ning kuulus parklaev Hioma on sealsamas kirjas nagu “elus” alus. Kui nimistu andmed on õiged, pidi Caspar juba enne Hioma hukku, s.o 10. detsembrit 1857 valmis olema ja registrisse kantud ning ehitus algama paar aastat varem. Väga suure tõenäosusega Caspar = Kaspar, sest lisaks nimele langevad kokku nii laeva tüüp (prikk) kui ka kandevõime (130 lasti ≈ 260 brt.).
Niisiis on kaks võimalust: kas Peetrile anti üle pooleli ehitusega laev või alustas ta laevameistrina varem. Esimese variandi puhul pidanuks eelmise laevameistri ja mõisniku vahel puhkema tõsine tüli, et teda tagandada. Tundub vähetõenäoline, et kohe valmiva laeva puhul nõnda toimiti, kuigi mitte võimatu. Allakirjutanu arvates on siiski loogilisem, et Peeter alustas laevameistrina juba 1854 kevadel Hollandist värskelt naasnuna ja võimalik, et Caspari ehitamisega.
Sellisele võimalusele viitab tema tiitel “kubjas” tütar Ingli sünnikandes, nagu juba mainitud. 1860 – 61 oli ehitamisel juba Andreas, seega kasutas kirikuõpetaja vähemalt neil aastail kubjast ka laevameistri tähenduses, aga miks mitte juba varem? Kubjas oligi neil aegadel juba rohkem töödejuhataja ülesannetes, näiteks süllakubjas korraldas maanteede korrashoidu, külakubjas aga oli mõisa käskude (hiljem vallakäskude) edasiütleja. Mõisa kubjas oli neist kõrgemal positsioonil ja nende tegemistest on ilukirjanduses palju värvikaid näiteid. Ühtlasi muutub Peetri karjääriredel loogilisemaks, sest lihtsalt külakubjas või sadama järelvaataja olnuks selge tagasiminek ja sealt laevameistriks tõusmine palju keerukam. Laevaehituse kõrvalt võis ta muidugi ka muudel toimetustel sadamas silma peal hoida. Caspari puhul võiks siis tegu olla esimese teadaoleva tema juhtimisel valminud suure laevaga, mis sel juhul valmis arvatavalt 1856. aasta kevadel ja laevade nimekiri oleks paikapidav.
Andreas I on üldse suurim Hiiumaal ehitatud laev. Esimesele reisile väljus see Suursadamast 2. mail 1862, trümmides viljalast Londonisse viimiseks. Hilissügisel naases laev söelaadungiga kalevivabriku tarbeks Kärdla reidile (sadam oli sildumiseks liiga madal, söe vedasid kaldale vabriku luubid) ning seejärel talvitus alus Suursadamas. Seda seika kirjeldab Ain Kalmus oma romaanis “Soolased tuuled”, lastes Jürnal läbi Suursadama Kärdlasse ratsutamisel Peeter Paargu ehitatud kolmemastilist parklaeva näha.
Samal ajal tegutses Peeter ka mereõnnetuste eksperdi ja laevakahjustuste hindajana. Mitmedki kannatada saanud laevad remonditi samuti tema juhtimise all ja nõnda teenis ta mõisnikule nii mõnedki tuhanded rublad lisatulu.
Siinkohal tuleks täpsustada, et Peeter oli ilma igasuguse koolihariduseta, sest tema poisieas kodukihelkonnas külakoole lihtsalt veel polnud. 1853. aasta Hioma munsterrollis seisavad tema nime järel tavapärased kolm risti, kuid laevameistri ajast on säilinud juba omakäelise allkirjaga dokumente. Loomulikult võisid need “päris” kirjutajate koostatud olla, nagu tänapäevalgi kombeks, aga Peeter pidi juba küpse mehena omandama elementaarse kirjaoskuse ning rehkendustki pidi ta tundma. Silma järgi saab küll ehitada purjepaadi, aga suurte laevade ehitus eeldab jooniste lugemist ja arvutamist rohkem kui näppude peal võimalik. Välismaal õppides ei saanud kuidagi umbkeelsena hakkama, seega pidi ta lisaks eesti keelele arvestataval tasemel oskama vähemalt inglise ja hollandi keelt. Niisiis võib kooliharidusetagi harituks saada kui võimed ja tahe olemas on. Loomulikult pidid tal selle ameti pidamiseks olema mõisniku soosing ning väga heal tasemel teadmised-oskused.
Kui kaua Peeter laevameistrina töötas, pole täpselt teada, kuid laevandusega seotuks jäi tema hing vististi surmani, kuigi haigus ta enne lõppu tubaseks sundis. Veel 1880. aastal oli ta asjatundja ja tunnistajana tegev kui 5. aprillil Kärdlas Gustav Männi ja Prido Viidiku vahel laeva Randferre ostu-müügileping 250 rubla peale sõlmiti ning 12. aprillil Suuremõisa vallakohtus kinnitati. Loomulikult oli see laev palju väiksem kui Peetri paremail päevil ehitatud ja küllap ka enam mitte esimeses nooruses, aga siiski näitab see mehe kiindumust laevadesse ning autoriteeti omal alal. Kindlasti ei olnud see viimane kord, kus tema teadmisi vajati.
Igaühel tuleb kunagi aeg siitilmast lahkuda, mõnel paraku ülekohtuselt vara. Peetril oli sellega seoses juba eluajal palju kurbi hetki, sest tuli tal ju matta oma üheteistkümnest lapsest kaheksa, kolm tütart ja kõik viis poega. Üks poeg sündis surnuna ja pandi nimetuna maamulda, Juhan, mõlemad Petrid ja Kersti elasid vaid mõned päevad, Mari veidi üle kuu ja Nigolas pisut üle aasta, Ingel jõudis 15aastaseks neiuks sirguda. Leseks jäi Peeter 1. aprillil 1881, tema enda elupäevad said läbi 15. juunil 1889 ja viimseks puhkepaigaks Kärdla kalmistu. Haud on säilinud ja eelseisva 200. sünniaastapäeva puhuks sai see muinsuskaitse abiga korrastatud ja selle malmrist taastatud.
Lõpetuseks mõned andmed selle teeneka mehe järglastest. Nagu juba mainitud, sai tema lastest täisealiseks kolm tütart. Neist vanim, Ann, jäi vallaliseks ja suri 21. novembril 1929 Suursadama vanadekodus. Koos temaga kadus Pargo (selleaegses kirjapildis Paargo) nimi Hiiumaalt.
Tütardest järgmine, Leno abiellus 14. detsembril 1875 Peet Viloga Salinõmmest ning neil sündis üheksa last, kolm poega ja kuus tütart. Üks poeg ja tütar surid juba imikuna, kaks poega olid meremehed ja jäid kadunuks. Teadmata on, kas leidsid kaugetel meredel märja haua või uue elujärje võõral maal. Saatus viis kolm tütart Venemaale ja nende edasisest käekäigust pole midagi teada.Tütar Anna (s. 24.11.1880) jäi vallaliseks ja suri 25. jaanuaril 1954 Reigi hooldekodus. Teadaolevalt oli tema Peetri viimane järeltulija Hiiumaal.
Peetri noorim tütar Liso abiellus 29. mail 1889 Tallinnas Madis Pähkaliga Albu mõisast. Järgmisel aastal on pere juba Ambla valla hingekirjas ja nende järglasi elab mandril praegugi, aga paraku ei ole neist kellegagi õnnestunud kontakti saada.
Andres Pisa
Autor tänab kaasabi eest Bruno Paod, Patrick Rangi ja Elmo Viigipuud.
