Tapio Vares Valdavaks osutusid siin erinevad puismailase (Hebe) põõsad. Pehme kliima võimaldab kasvatada igasugu imelikke puid. Näiteks griseliina või Austraaliast ja Tasmaaniast pärit Hakea lissosperma. See prootealiste sugukonna lehtpuu nägi eemalt välja nagu hoopis mänd.
Lõuna-Tšiilist pärit Crinodendron hookerianum’il olid igitumeda lehestiku taustal silmatorkavad punased õielaternad. Tšiilist on pärit ka oleandri moodi tulepõõsas (Embothrium coccineum) ja eukrüüfiad (valgete kibuvitsa moodi õitega põõsad).
Huvitav oli kuuejalane igihaljas mustikapõõsas Ekuadorist (Vaccinium floribundum), mõni pisimustikas küljes. Kodumaal kasvab ta 4000 m kõrgusel mägedes. Huvitaval kombel suutis see liik Eestis ühes Võhma aias kaetult paar talve üle elada, lõpuks siiski hukkus.
Kes aga Eestis vabalt ellu jääb, on Uus-Meremaa puukasvu ülapiirilt pärit lumi-kivijugapuu (Podocarpus nivalis). Wakehurstis moodustab ta kuue jala kõrguse laiuva mütaka. Mul kodus Hiiumaal lösutab ta aga maapinnalähedase iseäraliku okkalise vaibana. Üle lumepinna ulatuvad oksad võtavad külmad talved ära, ent muidu on see okaspõõsas mul juba üle kümne aasta vastu pidanud.
Teinegi omapärane Uus-Meremaa tegelane jäi ette: Fuchsia procumbens ehk siis roomav fuksia. Erinevalt oma püstkasvulistest sugulastest hoiab ta oma puitunud võsusid maapinnal. Wakehurstis lõi ta põõsaste all huvitava pinnakatte, lehestiku poolest meenutades müürilille, kontrastiks punavad lihavad viljad. Kahjuks sobiks see tore taim Eestis vist ainult toas kasvatamiseks.
Kummalisena mõjus Tasmaaniast pärit eskalloonialiste või kontpuuliste sugukonda kuuluv Corokia x virgata. Pisitillukeste lehtedega hõbejail võrseil oranžitasid väikesed marjad.
Tasmaaniast on pärit ka Drimys lanceolata (inglise keeles kutsutakse mägipipraks), kel ligustrit meenutavad lehed, ent igihaljad. Taustal sirgus volleemia, kuid sellest paarikümne aasta eest sensatsiooni tekitanud okaspuust kirjutan lähemalt hiljem.
Üks mu eesmärke oli Winteri vürtskoorepuu (Drimys winteri). Kuulub ta algelisse magnoolialaadsete seltsi ja levik ulatub Kesk-Ameerikast kuni lõunas Tulemaa jahedate lähisantarktiliste metsadeni. Erinevalt Tasmaania liigist on tal pikad lopsakad lehed, millega ta meenutab pontose rodo. Kodumaal kasvab ta üsna kõrge sammasja puuna, aga siin jäi meile ette 8 m kõrge isend. Muiste närisid meremehed skorbuudi peletamiseks vürtskoorepuu koort. Küünistasin minagi võrse koort ja mekkisin killukese. Huvitav vürtsikas maitse muutus suus peagi suisa põletavaks. Silmasin õienuppe, ent kahjuks ei ühtegi vilja. Siiski leidsime hiljem pargi teises osas ka viljuva vürtskoorepuu ja sealt sai külviks seemneid kaasa korjata. Lumealuse äbarikuna on teda Hiiumaal ehk võimalik kasvatada?
Vürtskoorepuu lähedal sirgus teine tähelepanuväärne puu: lumeeukalüpt (Eucalyptus pauciflora ssp. niphophila). Pärinedes Kagu-Austraalia mägedest puukasvu ülapiirilt, on tegu maailma kõige külmakindlama eukalüptiliigiga üldse. Talub ta kuni 23 miinuskraadi ja kasvatatakse näiteks Norras. Kui ahvatlev oleks lumeeukalüpti Hiiumaalgi proovida! Paraku ei paistnud heleda vintis tüve kohal hõrelehises võras viljaraasugi. Nojah, mis parata.
Eukalüpte kasvab Wakehurstis rohkemgi. Lausa terve saluna. Suundusimegi nüüd sinnapoole. Teel jäi ette igasugu põnevat kraami. Pikemalt pani peatuma ülitrimmitud jugapuumüüride ja -väravakaartega hoov. Siin õitsesid rivis päevakübarad ja fuksiapõõsad, õisi näitas Tšiilist pärit mürdiliste sugukonda kuuluv Luma väike puu. Klassikalise inglise disainiga pink kutsus õitsva abuutilonipõõsa alla veidiks aega maha võtma. Ehkki tegelikult oli kiire-kiire, et põgusaltki jõuda Wakehursti haruldusi läbi joosta.
