Tänane Hiiu Leht arutleb (ranna)võrkpalli hetkeseisu üle Hiiumaal. Asjaosalised nendivad, et volles osalejaid napib ja laiemalt vaadates on võrkpall tervikuna madalseisus.
Samas keegi veel püssi põõsasse viskama ei kipu. “Teater kasvatab publikut,” sõnas
Artur Valk. Õige. Ent samal ajal tuleb jälgida, et eestvedajate jaks ei raugeks. Ja jõudu annab korraldajale toetav sõna või särasilmsed osalejad.
Üks probleemi külg on kindlasti sama, mis teisteski valdkondades – inimesi elab saarel vähem kui kümme või kakskümmend aastat tagasi. Neis tingimustes saab tuua häid kui ka mitte nii häid näiteid. Mõõnast rääkides hakkab silma, et saarel on viimastel aastatel tegutsenud koguni kaks võrkpalliklubi. Kas ühiselt poleks ala eest siiski tõhusam seista?
Teine näide. Juunikuu alguses toimus nädalase vahega täpselt ühes ja samas kohas kaks jooksuvõistlust. Kui maratonirada kõrvale jätta, siis ülejäänud distantsid olid väga sarnased. Ehk mõeldud samale sihtgrupile. Veel aasta tagasi tegutseti üheskoos.
Võrkpallis on meie esindusvõistluseks Hiiumaa võrkpalliturniir, kus viimastel aastakümnetel on esikolmikusse jõutud vaid siis, kui kogu saare tugevaimad mängijad ühte tiimi on koondunud.
Jalgpallis oleme suutnud saarlased alistada samuti vaid siis, kui Hiiumaa värvides särgi tõmbavad selga kõik paremad pallurid.
Hiiu Lehe arvates peaksime saarel rohkem oma valdkonna tegijaid märkama ja tunnustama, teiste korraldajate võistlustel osalema, sest ootame ju teisi enda turniirile nii võistlema kui publikuks.
Lõppkokkuvõttes polegi nii oluline, kes parasjagu siin saarel esimene või teine on. Hoopis tähtsam on, mida suudame korda saata väljaspool Hiiumaad.
21. juuli 2017
