Järgmisel aastal saab Endel Ullal täis 90 eluaastat, umbes 60 aastat on ta veine teinud – koduveinikonkursil ta siiski osaleda ei kavatse.
“Tervisele kasulik,” on Endli põhjendus, miks ta veiniteo ikka ja jälle ette võtab. Tänavugi pani 15 liitrit hakkama.
“Terved marjad panen, kui on vanad moosi või midagi niisugust asja – seda ma ei tarvita. Keedet mahla ka ei tarvita. Kui terved marjad on, siis käärib kõik välja…,” kirjeldab ta protsessi.
Veini on tema sõnul päris raske teha. Üks, mida tuleb iga hinna eest vältida, on hallituse teke.
“Kuskil oli õpetus ka, kuidas teha – puunõud tuleb vahepeal pesta ilusti ära, et halle peale ei tule… Kelder on sügav ja niiske, halle tuleb peale…”
Selle, kuidas kodus veini tehes hallituse teket vältida, leiutas ta ise.
“Ise nuputasin, kuidas. Ükskord oli mul kuuekümneliitrine õlleriist sauna köökis käärimas. Iga päeva käid läbi, siis loksuta! Siis paks hakkab põhja minema ja… Igavene mängimine on. Ja tüki läheb kaduma ka – ega pressi alla seda ei pane… No ja siis panen jälle uuesti käärima ja veel kord tuleb kurnata. Nii see käib.”
Veini teeb ta mustsõstrast, punasest sõstrast, punasest karusmarjast, vaarikast, arooniast ka. “Vaarikas on küll hea, aroonia ka, aga aroonia üksi ei ole hea, ta tahab haput saada, et kääri käiks hästi,” selgitab ta marjavalikut.
Pihlakamarjadest on ta ka veini teinud ja viinagi, puskarit: “Hea maitsega jääb, aga nii kaua kääris.”
Endel oskab teha ka veiniäädikat, selle sisse purustab ta küüslauguseemned. Kui see kange kraam on oma aja soojas seisnud, võtab iga päev supilusikatäie. Ikka tervise heaks.
Joomaviga küljes pole
Endel oli pärast sõda Vene ajal Kõpus üks väheseid veinitegijaid, enamasti aeti siin puskarit. Teine, kes veini teha oskas ja aastaid tegi, oli Kõpu kooli õpetaja Liivlaid Enn.
“Mõni on hakkand tegema küll, aga pole saand valmis,” mäletab Endel. “Jõid niisama ära marjade pealt,” naerab ta.
Endel ise joomamees pole, aga omatehtud veini joob terviseks. “Harjumus on söögi alla iga lõuna pool klaasi veini võtta, aitab valge viin ka, nii viiekümnegrammine… arstid ka soovitavad seda, aga noh, hakka seda igaühele soovitama, nad ei oska sellega ringi käia,” teab Endel. “Seda probleemi pole minul elus olnud.”
Eks noores põlves juhtus ka vahel, et nädalavahetusel sai vähe liiga võetud. Kehva enesetunnet ravis Endel mitte pealevõtmisega, vaid tegi esmaspäeval metsas kõige kõvema tööpäeva.
“Raske oli, aga mul oli nii hea meel, kui ma sain raskust ületada – õhtu nii hea tunne! Peaparandust, seda ma ei sallind ja suurem jagu mehed selle tõttu ka liiga vara on ära läind.”
Endine Tornimäe metskonna metsaülem Indrek Roosna ütleb, et Endel oli nende kõige korralikum raietööline. Viina Endel tööajal ei võtnud, läks igal tööpäeval metsa kell kaheksa ja töö lõpetas kell viis. Materjali töötas üles alati rohkem kui normid ette nägid – nii see arvestus nõukaajal metskondades käis.
Mis sa sööd ja mis sa teed?
“Imelik on see eluvärk, kui sul aastaid nii palju on,” ütleb Endel. Mõni on talt küsinud, kuidas ta elab ja mida ta sööb. Endel teab, et veinist üksi pikaks elueaks ei piisa. “Loe kirjandust – isegi mõtlemine on tähtis, annab seitsekümmend protsenti, tants ja muusika ka – tuleb mõelda, et elu on ilus!” naerab ta.
Endli abikaasa suri mõned head aastat tagasi, nii on ka söögitegu Endli enda hooleks. Korraga teeb ta valmis ja praeb 40 kotletti. Sügavkülmutab need ja siis järjest võtab.
Omakasvatatud peete küpsetab praeahjus, et vitamiine keeduveega mitte minema visata. Igal aastal kasvatab kasvuhoonetäie kurke ja tomateid. Vähe sellest, ka abikaasa jorjenid viib ta igal kevadel peenrasse ja sügisel keldrisse.
Sauna kütab igal laupäeval ja karastab end voolikust tuleva külma veega. Kui lund on, püherdab lumes. Teeb ka külavahel kerget sörkjooksu. Korra tulid võõrad küsimagi, mis juhtus, et ta jookseb. “Ei juhtund midagi.”
Seadus peab vanaks
Muret teevad Endlile autojuhiload, load on, aga arstitõendit enam vanuse tõttu ei pikendatud. Tervis on Endlil korras, nägemine hea, aga tõendit ei anta.
“Milleks selline seadus – see on loll asi küll – teine läheb autosse vaevalt kepi najal ja ta saab tõendi, minul ei pikendatud,” ütleb Endel.
Sõidetud saab ta ka Kärdlasse, aga see polegi peamine mure. Senimaani sõitis ta autoga autokaupluse peatusesse. Enamasti tuli ka naabrimees autosse sooja, et oleks soojem ja kuivem oodata.
“Vahel ootad tund aega, lageda pääl… kus sa oled kui vihma sajab – võimatu! – auto oli peavari, aga nüüd jääb see ära…,” ütleb ta pisut murelikult.
Enne äraminekut mekime kolme sorti veini, mida Endel lauale toob ja leiame, et kõik need oleks väärt koduveinikonkursile viia.
“Seal nad tahavad, et oleks sildid ja kõik, aga mul neid ei ole,” ütleb Endel ja lööb käega.
