Laupäeval leidis Orjaku sadamas juba kolmandat korda aset Jääkala festival. Sadamasse jõudes polnud sel aastal võimalik vahet teha, kas oled jõudnud Jääkala või hoopiski Tuulekala festivalile. Ilm oli Tuulekala festivalile omaselt tuuline, õues 5–6 kraadi sooja ja lumest ega jääst polnud jälgegi.
Ka nädalavahetuse torm ei tulnud nii hull kui hoiatati. Hiiumaa pääses taas kergelt, vaid üksikutes piirkondades oli lühiajalisi elektrikatkestusi ja kuuldavasti pole teab mis palju puidki teedele murdunud. Muide, nagu hiidlased ikka, käis seekord isegi peaminister Ristnas tormi imetlemas.
Eilne ilm aga oli suurest tuulest hoolimata tõeliselt kevadine. Võib isegi öelda, et õhus oli tunda kevade hõngu ja kui vähegi tuulevarju sattusid, paitas põski soe päike. Rääkimata sellest, et paljudes koduhoovides on juba pead tõstmas lumi- ja märtsikellukestest lillemeri. Mõnes päikeselisemas kohas õitsevad juba ka siniliiliad ja krookused. Uskumatu, alles veebruar ju!
Ja niisugust üleujutust, nagu eile Kärdlas, pole kohalikud oma sõnutsi siin näinudki. See on nagu juba Soomaa oma viienda aastaajaga – laululava lähistel oleks päris tore kanuuga sõita.
Tõeliselt veab Kärdla keskväljaku ehitajail, kes ei pea rinda pistma lume ja külmunud maaga.
Mandrilt tuleb segaseid sõnumeid, et vabariigi aastapäeva eel sinilill juba õitseb ja veebruarikuu keskpaigas korraks külas käinud külm olevat peenralt kenad kapsad ära võtnud…
Päike teeb ju rõõmu ja ka nalja võib teha, samas on hinges ka pisike lumeigatsus ja muret teeb küsimus, kas kliima ongi muutumas?
18. veebruar 2020
