Tapio Vares Kollad on igihaljad taimed, kelle arengutsükkel kulgeb hirmus aeglaselt. Pudenenud eosed passivad kuni kaheksa aastat maa sees, siis läheb veel aastaid, kuniks mullas arenev ja seente abil toituv eelleht suguküpseks saab ja alles peale viljastumist areneb kollataim selliseks, nagu me neid tunneme.
Koldasid on Eestis kuus liiki. Muuseas on Kesk-Hiiumaalt leitud väiksekasvulist ja väga haruldast sookolda. Hiiumaa ja üldse Eesti levinuim kold on kattekold. Ta loob juurduvate võsude abil kauneid kohevaid, talvelgi haljendavaid vaipu. Neist kerkivad kollakad, tillukesi käbisid meenutavad eospead.
Teine levinum Hiiumaa kold on ungrukold, ent siiski ei satu see ette nii sageli kui sookold. Ungrukold on veidi märkamatum, tumeroheline, kuni kümne tolli kõrgune taim, kes ei moodusta suuri vaipu, vaid kasvab kokkuhoidvate mõnevarreliste kogumikena. Eospeade asemel paiknevad eoskogumikud lehekaenlates. Erinevalt teistest koldadest (Lycopodium) on ungrukold paigutatud omaette perekonda ja liiginimeks on Huperzia selago.
Paarikümne aasta eest, kui ma taimetundmises veel täiesti roheline olin, alustasin kodumaa levinumate liikide tundmaõppimist sõnajalgtaimedest. Ürgsed kollad, osjad ja sõnajalad tundusid siis kõige põnevamad. Muuseas kohtusin Järvamaal Kalijärve metsas ungrukoldadega. Panin toime kuriteo ja introdutseerisin ühe väiksema Hiiumaale ning istutasin kodumetsa maha. Järgmisel hetkel, üsna sealsamas kõrval, avastasin rahulikult tumerohetava teise ungrukolla. Niisiis oli see üsna mõttetu introduktsioon.
Tegelikult on Hiiumaa Eesti üks kõige ungrukollarikkam kant üldse. Levikukaardil torkab silma, et näiteks Ida-Saaremaal või Raplamaal on teda õige vähe. Vast on süüdi sealsed paesed alad. Lupja kollad ei armasta, nemad tahavad haput pinnast.
Koldade üliaeglane eosest paljunemine ja pirtsakas nõudlikkus kasvutingimuste suhtes on põhjuseks, miks neid omapäraseid ilusaid taimi aedades vist pea üldse ei kasvatata. Näiteks kattekold hääbus mu sõnajalakiviktaimlas mõne aastaga. Ju siis polnud piisavalt happeline ja metsaline keskkond. Üllatuslikult on aga juba peaaegu kakiskümmend aastat seal lopsaka meelis-sõnajala varjus elus püsinud ungrukold. Äkki on toosama Kalijärvelt toodu? Ei mäleta enam, kas just selle metsast sinna ümber asustasin.
Ungrukold on omamoodi ilus, aga kuidagi endassetõmbunud moega tumeroheline taim, keda metsas märkad enamasti siis, kui talle otsa komistad. Vast seetõttu tundubki ta üsna haruldane, ehkki tegelikult vist pole. Sellele on toredaks väikseks tõestuseks mu kodumetsa tagaots, kunagine puiskarjamaa, kust võsa võttes leidsin ilusa tiheda ungrukolla kogumiku ja selle lähedalt veel ühe taime. Edasi kraavipervi puhastades ilmus neid nähtavale terve trobikond, oma kümme eraldi taime. Vahi, kus vohavad, peagu puhtal liival! Kas on neile ehk abiks kooselu seentega? Loodetavasti jääb koldadele seal piisavalt puudevarju ja nad vohavad seal edasi.
Muistse Undama laguuni (liig)niisketel happelistel maadel levivad leht- ja okaspuusegametsad tunduvad olevat ungrukollale just sobilik elupaik. Ehk leidub teda siinkandis õige palju? Aga kuna teda kellelegi vaja pole, ei loomadele ega viitsi ka inimene neid niisama oma lõbuks taga ajada, siis elavad nad vargsi ja varjatult. Võiks öelda, et oma salalikku elu. Nagu ühele ürgse sugupuuga taimele kohane.
