Kui Liia Lüdig-Algvere teisipäeval koos abikaasa ja tütrega Haldi säärele nõmm-liivateed korjama tuli, jäi ta vaatepildist sõnatuks.
Üksildases paigas, merreulatuva maariba kivisel, imelise vaatega rannal oli neid ootamas kümmekond inimest, lilled ja …pink. Tänupingil kiri “Liia Lüdig-Algvere Hiiumaa pärandikandja läbi kunsti”.
Õnnitlusi ja lilli vastu võttes ütles tänavu 70 aasta juubelit tähistanud kunstnik, et on liigutatud tähelepanust, mis talle osaks saanud: “Ma ei osanud midagi taolist aimata, kuid võtan seda suure tunnustusena.”
Päevakangelane kuulas kõnesid, tänas ja proovis järele, kuidas pingil istuda on, kutsudes enda kõrvale istuma ka abikaasa Aado ja tütre Kristeli.
Emmaste osavalla vanem Hergo Tasuja tõi sündmusel peetud kõnes esile kunstniku suure panuse nii meie saare kui siinsete loojate kunsti tutvustamisel Eestis ja kaugemalgi maailmas. Veel märkis ta, et alahinnata ei saa Liia panust õpetaja ja juhendajana – ta on aidanud paljudel noortel kunstimaailmaga tuttavaks saada.
Tasuja rääkis, et pingile sai valitud koht, kus ammutada ideid loomingu jaoks – ümberringi kaunis loodus ja karge meri. Pingi paigaldamise algatas vald, kohavalikul oli nõuandjaks kunstniku tütar Kristel, kes teadis soovitada paiga, kus emale meeldib käia ning mis nende perele, aga ka ümbruskonna elanikele omaseks saanud.
Õnnitlejate hulgas oli ka fotograaf, kirja- ja loodusemees Tiit Leito, kes enda sõnul on Liia tööde austaja ja kauaaegne peretuttav: “Hindan Liias seda, et ta on üdini hea ja helge, temas on hingesuurust, ta saab aru ega solvu – et luua ilu, peab selle kõigepealt endas saavutama.”
Asukoht meeldib
Pingi avamisele järgnenud päeval rääkis Liia, et nad olid Kristeliga eelmisel õhtul veel rannas käinud. “Veider oli näha oma nime seal sildil, aga igatahes on koht hästi valitud ja meeldib mulle. Nihutasime veidi pinki ja siis oli see ideaalse koha peal päikeseloojangu vaatamiseks. Istusime seal ja lihtsalt vaatasime. Pärast Kristel pildistas ja mina joonistasin.”
Liia rääkis, et on viimasel ajal ikka visandiplokki kaasas kandnud. See oli tal seljakotis ka siis, kui talle üllatus tehti. “Olen hakanud palju joonistama. See on kuidagi teistmoodi kui foto tegemine. Ma ei mõtle sündmuse jäädvustamist, vaid kui märkan midagi, näiteks maastikul, joonistan selle üles. See on hetke tabamine ja joonistades tuleb see välja justkui ehedamalt või sügavamalt, süvened sellesse rohkem, kui lihtsalt vaadates. Tegin õhtul ka mitu joonistust, seal pingil.”
Liia ja Aado on Haldi külas elanud 1984. aastast. Tollal olid veel ajad, mil Haldi säärele ei tohtinud minna. Hiljem, Eesti okupatsioonist vabanemise järel olid need rannad nende laste mängumaaks.
“Tegelikult see koht nii üksildane pole, kui esmapilgul ehk paistab. Seal käiakse nii suvel kui ka talvel. Seal käib meie kant, tihti lastega. Sinna kogunetakse tuld tegema. Tullakse ka kaugemalt, autodega. Alles nägin siin sakslasi, kes lennutasid sadamas drooni. Siis tuli veel üks sakslane ja nemad vist jäid telkima sinna,” kirjeldas kunstnik liikumisi Haldi säärel. “Peaasi, et seda ilusat kohta hoitakse,” ütles ta välja oma mure ja ühtlasi lootuse.
Tänavune aasta on Liia Lüdig-Algverele olnud mitmekordselt märgiline – aasta alguses pälvis ta Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia, maikuus tähistas ümmargust sünnipäeva.
See, kuidas tänupink kogu pere loomingule mõjub, selgub mõne aja pärast. On ju tegemist läbi-lõhki loomeinimestega – Aado Algvere on tuntud metallikunstnik ning Kristel Algvere kirjutanud tähelepanu äratanud luulet.
