Tegelikult pidime tol 7. veebruari varahommikul Abrukale minema.
Mu tuttav, kes vahepeal Kõppu elama kolinud, oli oma kinnisvara sel väikese saarel hooletusse jätnud ja kavatses nüüd jäätee tulles päevaga ära käia, et hütile pilk peale visata. Päevaga Hiiumaalt Abrukale ja tagasi tundus lausa liiga muinasjutulisena, et tõsi olla. Nii kahjuks oligi. Jäätee avamine võttis ju aega.
16 versta pikkune “siil udus” kulgemine selja taga, leidsime end ühtäkki Triigist. Etteruttavalt võib öelda, et see 7. veebruar jäigi ainsaks jäätee toimimispäevaks Hiiumaa ja Saaremaa vahel. Juba järgmisel päeval tulvas sulavesi muidu esmaklassiliselt ilusale siledale jäämagistraalile. Ja kas sellest tänavu talvel üldse enam asja saab…
Leisis võttis tuttav kõne Abruka saanimehele. Selgus, et lisareisi lootust ei ole. Niisiis jäi Abruka kinnisvara ülekaemine sedakorda ära. Kuid meil oli siiski ees terve talvepäev (mis küll sulaks kiskudes märtsi tunde tekitas) ja suur Saaremaa autorataste all lahti. Mina tahtsin üle viie aasta Viidumäel ära käia. Tuttav andis päeva päästmisse oma panuse, valides teada-tuntud Kuressaare suuna asemel käänulise põhjaranna tee.
Jaa, auto on ikka mugav asi küll. Kui palju ma olen kunagi neil teedel pidanud jalgsi kõmpima! Näiteks läbi Odalätsi allikate Kihelkonda tervelt 17 versta ja see polnud kaugeltki tolle päeva kogu ports. Nüüd kulges kõik kui iseenesest.
Kümne-tosina aasta taguste aegadega võrreldes on Põhja-Saaremaa suvistest nuhtlustest tolmavatest maanteedest puha kõvakattega teelindid saanud. Igati tervitatav progress, samas põhjus vanainimeselikult õhates seletada: “Jaa, olid ikka ajad, kui maan-teede ristmik muidu korraliku Võhma asula külje all oli üksainus kõikemattev kruusateede tolmupilv ja see oli nii alles 2000. aastal…” Nostalgiline tunne valdas mind ka seepärast, et viimati sai kenasid lõunanaabreid külastatud tervelt neli aastat tagasi.
Põikasime ringi läbi Pammana poolsaare. Põhja-Saaremaa oma kõrgete okasmetsadega meenutab Põhja-Hiiumaad. Saaremaale nii omased tammesegapuistud ilmuvad alles Mustjala kandis.
Pammana poolsaare idarand tundub justkui järvekaldana: järsult kukub mets vette. Või noh, arvatavasse vette, sest kõik oli ju jääs. Huvitava asjaoluna olid maa servast immitsevad veed rannajoonele aina kuhjudes ja jäätudes moodustanud iselaadseid roostekarvalisi soomelikke silekaljusid.
Vana ühenduskoht Hiiumaaga, Soela sadam, on nüüdseks ilusasti korda tehtud.
Pammana poolsaare lääneküljel oli meri vabalt lahti ja hallitas sumedalt sulaudus. Tuhkana rannapiirkonnas polnud ma kunagi käinud ja see osutus üllatavalt huvitavaks. Ilusa liivaranna luidekaerase luitevalli taga asub RMK telkimiskoht. Liivane rannakaar pole ülearu pikk, pakkudes kahel pool vaheldusrikast maastikku. Eriti kontrastne siinse liivikuga oli lõunapoolne sangleparand rikkaliku kivikülviga madalmeres.
Sisemaa pool männimetsas asub kahe ja poole hektarine Tuhkana järv. Selle merepoolne kallas on järsk. Muidu arvatava vaba veepeegli asemel valendas nüüd lumega kaetud jäätasandik. Lõunapoolsel järvejääl haljendas iselaadse moega lehepadrik. Muidugi, lääne-mõõkrohi, see soojema kliimaperioodi jäänuk, kes Eestis eeskätt läänesaartel aeg-ajalt ette jääb. Järvest väljavool oli allikaliselt vabaveeline ja muidu tore küngastevaheline vetekulg.
Siin kuskil lähedal ronivat mändidel 4-5 m kõrgusele luuderohi, teatas parklaserva stend. Kuna täpsemad koordinaadid teadmata, jäi luuderohujaht ära. Tean varasematest kogemustest, kui lootusetu ettevõtmine võib olla ilma ülitäpsete juhisteta meie metsadest sellise relikti otsimine!
Vähem kui verst enne Metsküla jäi teepervele omapärane kuusk. Kõrgust kuni 7 m ja võra tihe lai latakas. Nimetasin ta jalamaid Piiniakuuseks. Puu on kunagi ladvavigastuse saanud ja uus väänduv latv ongi loonud säärase pilkupüüdva võra. Õnneks on teda seal lageraielangi serval säästetud. Igatahes tasub ta Metskülla sattudes üle vaadata. Tuleb vaid külast idas mööda teed Tuhkana poole suunduda ja paremal pool raielangi alguses ta ongi. Kuuse leiab ilusasti üles ka Google Street View abil. Sellel 2011. aastal tehtud sõidul on Piiniakuuse kõrval teepervedel veel ilus kõrge kuusemets…
Metskülast jäi meelde kolm asja: sinakate sibulkuplitega puitkirik, pood ja tammepuu. Kui kirik võib suurema osa ajast ka niisama vaiki seista, siis külapood on vaieldamatu külakeskus ja süda. Külapoed on Eestis nii harvaks jäänud. Metsküla pood elab endiselt ja selle üle on ainult hea meel.
Maanteeserva kaheharuline, kollase kooriksamblikuga kaetud tüvede ja okstega tammepuu näikse Metsküla kõige igavikulisem tunnusmärk. Lisaks tore sissejuhatus me edasisele teekonnale Mustjala poole, kus tammesegapuistud ilmusid maastikupilti aina sagedamini. Andes tunnistust sellest, et me pole teps mitte Hiiu-, vaid Saaremaal.
