Suvine Tartu botaed on üks lopsakate lehtede ja kirevate õite kuhjum. Kohati võib seal silma jääda midagi sellisele põhjamaisele laiuskraadile täiesti sobimatut.
Näed, seal õilmitsevad larakad rinnuni teleekiad, taustal vägevad sõnajalalehed. Tüvigi all. Puusõnajalg?! Tõesti jah. Aga muidugi vaid potiga suveks välja toodud. Ka samblaaias leidus puusõnajalga, lisaks jaapani krüptomeeria. Kui meie saartel suudab see okaspuu kaitstud kohtades üsna rahuldavalt talvituda, siis Tartus on igati targem ta talveks triiphoone kaitsvasse varju viia.
Künkanõlval turritasid laiu okkaid brasiilia araukaariad – muidugi maasse kaevatud pottides. Päris troopiliseks kiskus aga maitsetaimeliste peenarde kõrval kivimüüri servas, kus kõrgus peen tüveudjakas, otsas kimp sopilisi lehti. Papaia vohab Tartus lageda taeva all! Loomulikult oli temagi siiski vaid õue suvitama toodud.
Uuesti oktoobris botaeda jõudnud, oli palju muutunud: ei puusõnajalgu, araukaariaid ega papaiat. Töötajad lõikusid väsima kippuvaid lillepealseid. Neljameetriseid varimagnooliaid kaunistas hoolimata viletsast suvest paar valminud lõhepunast kukkurvilja, oranžid seemned välja piilumas. Tammelehine hortensia värvis end punakirjusse sügisrüüsse.
Värve ja vilju jagus kõikjale küllaga, aga siiski polnud kõike nii tihkelt ja pilgeni kui suvel. Sestap jäi seekord silma ka üht-teist varem märkamata jäänut. No näiteks nood kaks süstjate lehtedega põõsaspuukest, kõrgem rinnuni sirgunud. Silt teatas: Trochodendron aralioides ehk rattapuu. Misasja?? See olla ju meil lootusetu kaheksanda tsooni õrnuke puu. Kindlasti siia potiga istutatud, arvasin, aga ei paistnud mingit potiranti. Pealekauba nägin rattapuid veel kahes kohas, kokku kuus-seitse tükki. Ka tõesti talvituvad nad väljas?! Siis polegi vale vihje, et Hiiumaalgi kasvavat rattapuu? Ma seni seda lihtsalt ei uskunud. Kuid siis tuleb ju välja, et see ainulaadne liik on vägagi kohanemisvõimeline. Jah, isegi Soomes Mustilas suutvat ta väljas talvituda…
Trochodendron ehk rattapuu on Jaapani ja Taivani metsades kuni 20 m kõrguseks kasvav igihaljas puu, mis kuulub ainuliigilisse Trochodendraceae sugukonda. Teda võrreldakse viljuva põõsakujulise luuderohuga, on sellest aga kõvasti võimsamakasvulisem. Tjah, see avastus Tartus oli mu jaoks nüüd küll pauk! Kahjuks jäid sel erakordselt hämaral oktoobripäeval võetud fotod üsna viletsad.
Natuke toibunud, hakkasin jälle märkama ka midagi muud. Longusoksise himaalaja kase all sinasid ilusad käokannused. Teisal mustendasid vilikondi veel osalt lehes raotu eleuterokokkuse (Eleutherococcus sessiliflorus) põõsad. Tema vilikonnad meenutasid üsnagi luuderohu omi – pole ka ime, mõlemad kuuluvad ju araalialiste sugukonda. Varjukal nõlval roosatasid mõned alpikanniõied. Ilusad, aga minu jaoks valus teema. Juba kümmekond aastat üritan oma koduaias eri alpikanniliike kasvatada, ent erilise eduta. No pole kohe seda alpikanniõnne antud, proovi sa nii või naa või kes teab mis pidi!
Edasi tuli igatmasti püsikuid, kuhjade kaupa. Mõned õige iselaadsed. Näib, et ei jää muud üle, kui kahele veel kolmaski Tartu botaia lugu otsa kribada.
