Liisa Randmaa Tallinnas Vene kultuurikeskuses tutvustas maja administraator Irena Valge meile lühidalt keskuse ajalugu. Meid tuli tervitama keskuse direktor Eduard Toman, kes ütles, et hoone ehitati nõukogude ajal Tallinna laevastiku ohvitseride majaks ja ehitusstiili nimetatakse stalinistlikuks klassitsismiks.
Kui kell sai kaksteist, kogunesime kõik kultuurimaja väikesesse saali, kus Ruslan Trotšinski meid ootas. End tutvustades kõneles ta, et on pärit Ukrainast, kuid tegelikult on tema juured ka Poolas. Päritolust rääkides jäi kõrvu kõlama üks väga oluline mõttetera: “Väärtusta oma juuri, aga arvesta ka teistega” – mõte selles, et kõik oleme erilised, olenemata sellest, kust pärit oleme.
Ruslani jaoks on muusika mänginud elus suurt rolli juba viiendast eluaastast ja nende pere kolis lausa pealinna Kiievisse selleks, et tema saaks muusikat õppida. Oma nooruspõlve kirjeldas Ruslan lausega: “Noorus on uhke ehk tuleb elult võtta kõik, mis võtta annab”.
Muusik tutvustas meile erinevaid puhkpille: trembitat ehk mägedes uudiste teatamiseks mõeldud pilli, mis võib olla kuni viis meetrit pikk; pikka vilet, mis tehtud tavalisest aukudega plasttorust; Ukraina flööti, mida võib valmistada nii luust, puidust, savist, plastikust kui ka rauast; Moldova, Gruusia, Kasahstani ja Taiwani vilesid; parmu-armupilli; Armeenia dudukki ning oma põhilist muusikainstrumenti – trombooni.
2003. aastal jõudis Ruslan esimest korda Eestisse Viljandi Folgile koos ansambliga Haydamaki. Ta mäletab selgesti, kuidas rahvas nautis ja läks hulluks selle muusika järgi, mida nad koos bändiga tegid. Samuti avastas ta tookord esmakordselt enda jaoks regilaulu, mis muutis ta arusaama laulust.
Saime kõik praktiseerida, kuidas toimib jutustamise ja muusika vaheline seos ehk kui rääkida üks lugu ning lasta inimestel kuulata selle juurde muusikat, hakatakse automaatselt otsima seoseid muusika ja loo vahel ning mäletatakse tänu sellele räägitut kauem.
Kõigile eestlastele ütles Ruslan järgmised sõnad: “Öelge kellelegi midagi head, ärge laske endale halba teha ja ärge tehke ise kellelegi midagi halba.”
Meie kohtumist jäidki kõige säravamalt ilmestama just need temapoolsed tsitaadid, mida tasub alati meeles pidada: “Märkame üksteist, see võib päästa kellegi elu” ning “Elu on see, mille nimel tasub elada”. Kuulasime huviga seda, mida ta rääkis armastusest, perest ja südamehäälest.
Pärast Ruslaniga kohtumist tegi Irena Valge meile kogu maja tutvustava giidituuri. Ruumides jalutades ja ringi vaadates räägiti meile, et arhitekt Aleksandr Kuznetsovi
projekteeritud maja, mis ehitati kunagise kinohoone Grand Marina [hävis teise maailmasõja ajal tulekahjus – toim] asemele, valmis
1954. aastal. Uhke hoone siseplaan koosnes 168 ruumist, seal oli tuhat inimest mahutav saal, lugemistuba, loenguteruum ja kohvik. Lava mahutas kuni 150 inimest.
Keskuse saalid ja ruumid üle vaadatud, oligi käes aeg kosutavaks lõunasöögiks kohvikus Troika. Meile pakuti kohapeal tehtud pelmeene, pannkooke, vareenikuid ja teed. Mõni oleks küll vajanud topeltportsu, aga nälga ei jäänud keegi. Küll saime venepärase söögikoha elamuse, mis siiani paljudel puudus.
Peagi sai ka vaba aeg mööda ja tuli võtta suund tagasi Hiiumaa poole, kaasas väga palju huvitavaid mõtteid ja mälestusi. Loodetavasti on peagi võimalus uuesti ette võtta mõni klassireis koos oma kalli klassi ja armsate klassijuhatajatega, selleks aga tuleb hoida üksteist ja püsida terved.
Reisi õnnestumise eest kuuluvad meie tänusõnad Cafe Orientale seltsingule, kes toetas reisi transpordi poolt, meenutamaks kahe aasta tagust Vene kohvikut, ning Hiiumaa Gümnaasiumile.
GETLIN JUHE
11. klassi õpilane
