Iidne Theologose asula paikneb künkanõlval Roodose lääneranniku madaliku kohal. Kitsaste tänavate ja valgete majakuupide kogum ei mõju võib-olla niivõrd fotogeeniliselt, kui lihtsalt uitamakutsuvalt.
Theologosest sisemaale jäävad üksikud laiuvad soomustammed ja jaanikaunapuud, mõne plaatani ja küpressiga hiidrookallastega ojaorg ning õlipuuistandikud.
Teisal on rannamadalik põldude all. Õigemini tulevikus peab vist ütlema “oli”. Sest katkuna idaranniku vallutanud massiturism oma katkematute hotellide ja muude kinnisvaraarendustega rühib jõudsalt ka läänerannikule. Miks ei osata Roodosel sellele õigel ajal piiri panna? Muretsen eelkõige saare piiratud mageveevarude pärast. Seni vett jagub, aga kui mõelda kõigile neile basseinidele ja duši all lobistavatele sadadele tuhandetele turistidele!
Majanduskrahh tuli tegelikult õigel ajal, vähemalt ajutiselt on ehitiste edasitung peatunud, väga palju kohtab pooleli majakarpe. Nõnda on läänerannikul veel alal endisaegset põllumajandust. Nii üllatav oli näha viljapõlde, mis ulatuvad otse plaažini. Istusime rannas õhulise tamariskipuu all, kõrval kitsuke punaste moonidega mururiba ja seejärel kohe lõhnav odrapõld. Ranna ja põllu pinnasel polnud pea mingit vahet; ükssama määrdunud õrnalt mullane liiv. Selles liivas haljendas mahlakaid nartsissilehti. Need on rand-vägililled, kes kuuluvad nartsissidega samasse amarülliliste sugukonda. Suvel puhkevad valged õied meenutavad üsnagi nartsissi. Kahjuks jäi “nartsissiõite” ilu meist nägemata – vara veel. Rand-vägilill aga on Roodose liivarandade üks tavalisemaid taimi.
Õhtu oli ilus ja soe. Symi ja Väike-Aasia sinasid väina taga. Hämaruses sai rannaduši all end pesta. Olime õhtupoolikul otsinud öömaja, kuid erinevalt idarannikust polnud läänerannal aprilli keskel veel hooaeg alanud ja majutusasutused olid suletud. Ühest küljest tore raha kokkuhoid, teisalt oleks parem, kui oleksime hotellitoa saanud. Sest öösel jõudis Türgi pool kõmisenud äiksetorm Theologose rannale. Tuul litsus meie telgi pooleldi pannkoogiks, rebis pealiskatte lahti, ähvardas kõike märjaks ligundada. Oehh.
Hommikul oli kõik taas ilus. Päike paistis ja loodetuul tõukas pilveträpse. Eesti suve tunne valdas. Meri aga tormitses ja peksis end rannavööndis pasa-kakaokarva massiks. See näitab, kui liivmullane on tegelikult sealne plaaž. Sogavööndi taga sinetas meri aga oma parimates türkiis- ja koobaltivarjundites.
Üks kohalik papi tuli me kuivava santlaagri ümbrusesse. Tervitas: “Morning!” Hmh, ei mingit “kalimerat”. Roodosel on pea kõigil inglise keel suus. Papi korjas midagi plastkotti. Need osutusid prisketeks tigudeks, kes end niiskusest välja olid lasknud meelitada. Papi ümises väga rahulolevalt endamisi viisijupikest. Küllap tundis juba ette mõnu suurepärasest värskest teoroast.
Mõni aeg hiljem tegin jalutuskäigu piki randa eemale. Hiidroopadrikust pärjatud neemenurk tõmbas kui magnetiga: mis tuleb selle taga? Mis seal ikka tuli: suuri tamariskipuid, veel hiidroogu, inimeste põllumaalapid, lombiline tee ja mõned tumeda kasena näivad eukalüptid. Hiidroost on ehitatud aedu ja väravaid. Rannaservas kohtasin muuseas Roodose ühte paarist osjaliigist: Equisetum ramosissimum. Neeme paekliburand oli koledal kombel prügine.
Aga muidu omapärane põllumajanduslik rannamaastik oli seal. Mitte just teab mis ilus, aga vähemalt oma ajaloolise ilme säilitanud. Kas ükskord rullivad hotellid ja basseinid neistki jäänukitest üle?
