Tapio Vares | Hiiu Leht Olime logelenud mitu tundi Tagula bussipeatuses puude vilus. Ilm kuumas tõsiselt. Ei viitsinud lillegi liigutada, lihtsalt oodata ja ollallaa.
Paljajalgsed lapsed tulid korraks peatusse ja teretasid. Kohe meenus oma lapsepõlv, mil maaasulas kehtis kasvatuslik käsk kõigile vastutulijatele, olgu tuttav või puhta võõras, tere öelda. Nüüdisajal ei tervitata vahel suisa oma naabreidki. Peagi suundusid lapsed edasi, paljad tallad pigist mustamas. Kuidas küll säärased sõrad puhtaks saadakse? – tekkis küsimus.
Tuli Valga-Antsla buss. Üle ajaloolise Võrumaa piiri. Nüüdsegi Võrumaa piir asetseb just samas kohas, ent tsaariajal asus lääne pool Valgamaa asemel hoopis suur Tartumaa.
Ma ei tea miks, aga Antslast oli mul kindel ettekujutus, et see on üks üpris igav lageda põllu peal paiknevate kolhoosiaegsete kortermajade kogum. Mitte midagi sellist! Hoopis ümbritsetud kõrgekasvulise männimetsaga, puudevarjukad tänavad käändusid salapäraselt kuhugi. Antslas võiks kunagi kohe pikema peatuse teha. Nüüd aga ootas kohe teine buss ees, küljel võrokiilne kiri. Idakaare asemel põikas buss esmalt põhja. Tuli Vana-Antsla. Siis järgmiseks Uue-Antsla. Palju neid Antslaid siin kokku on?!
Vaade üle Vagula lõunasse on mind varemgi paelunud. See pole üldse Eesti, siin on suurust ja vägevust, täiesti Siberi meeleolu tekkis. All orus asuv järv meenutas laia võimsat jõge, taga kaugusse kaduvad sinavad kõrgustikumetsad, nende kohal kerkimas üle 300 meetri merepinnast tõusvad Välla- ja Munamägi. Erko kippus vaidlema, et tema meelest on see küll hoopis Kesk-Euroopa moodi vaade. Nojah, kes kuis. Mina tundsin end kui Siberis – esivanemate maal, kus ise pole tegelikult küll käinudki. Võib-olla olin Siberi lainel ka seetõttu, et äsja viibisime Tagulas kobarpeadest kollendaval soisel niidul. Sääraseid leidub küllap palju Siberimaal, meil aga on väga-väga haruldane vaatepilt.
Selmet otse Võrru keerata, saime veel ühe põike osaliseks. Läbi Navi ja üle Võhandu jõe. Paremal paistis mäekünkal kivine varemenukk. Need on Kirumpää linnuse varemed. Püstitati see Tartu piiskopkonna idapiiri kaitseks võib-olla juba 13. sajandi lõpupoolel. Nagu mujalgi, tekkis siingi linnuse juurde linnaline asula. Kirumpää alev hävis Põhjasõja ajal ning enam seda ei taastatudki.
18. sajandi teisel poolel asutati Võru linn ja linnusevaremeid kasutati ehituskivide võtmiseks. Sestap nüüd linnusest enam midagi peale paari müürinuki enam alles polegi. Kahjuks.
Ei jõudnud me Võru peenele, juba aastaid tagasi rajatud kaldapromenaadile nüüdki. Hoopis bussiga Võru lõunaserva taha. Küll on ikka kosutavalt männiline see Kagu-Eesti! Nüüdki siin ilus männik, alusrindes puha tammed.
Jõudsime Verijärve äärsele kõrgele seljakule, ümber eakas männimets, all niiskemas ka sarapuid, pärnasid, tammesid.
Verijärv on metsasesse ürgorgu peitunud piklik veekogu. Solpsatasin järsult kaldalt sisse. Vesi oli supp-soe ega värskendanud eriti sugugi. Siis ma veel ei teadnud, et sel järvel on sügavust
20 meetri ligi ja suvel kujuneb siin välja tugev temperatuurikihistus: ülakihis olgu vesi kui soe tahes, ent põhjas on vesi vaid 5–6 kraadi ja sootuks ilma hapnikuta. Kalastik aga on järves liigirikas. Mina sain jala külge ühe vastiku tõmbleva kaani.
Millest tuleb aga Verijärve säärane verine nimi? Orjade peksmisel vette voolanud verest, väidab vanarahvas. Üks muistend pajatab veel, et kutsar uputanud siia kurja mõisahärra koos kõige tõllaga.
