Toomas Kokovkin: Inimesed on siin väga toredad ja sõbralikud

Keskkonnaekspert Toomas Kokovkin lõpetas 1. jaanuarist SA Hiiumaa muuseumid juhi töölepingu ja sõitis 3. jaanuaril MTÜ Mondo vaba­tahtlikuna kolmeks kuuks tööle Lääne-­Aafrikasse, Ghanasse. Nii pikka kaugtöövõimalust sihtasutuse nõukogu talle ei võimaldanud, sestap sai seitse aastat tööd muuseumijuhina otsa. Ülehomme saab Toomas Kokovkinil kolmest lähetuskuust esimene täis. Uurisime, milline on elu kauges Kongo külas ja mis tööd Eesti vabatahtlikud seal teevad.
Kui palju teil Marteniga seal tööd on ja mida täpsemalt teete?
Oleme päris palju ette võtnud, kuid töö ei ole nii intensiivne, kui mul Hiiumaal oli. Esiteks seetõttu, et oleme ju siin võõrad ja olusid ei tunne, mistõttu iga korraldus võtab aega. Teiseks muidugi on ka kohalik elukorraldus nii­sugune, et ajalisi kokkuleppeid ei armastata teha. Ja kolmandaks, päeval on ikkagi palav, ka siseruumides, mis teeb liikumise aeglasemaks. Kuigi, Pika Maja direktori kabinetis on talvel 10–15 kraadi sooja, ka see ei soodustanud pikka istumist.
Marten korraldab digipädevuse õpet. See on siin tõesti väga algeline. Kujuta ette, et mõnes algkoolis räägitakse arvutist pildi järgi ja hiire tutvustamiseks kasutab õpetaja ümarat kivi.
Minu ülesanne on kahetine. Esiteks, nii-öelda kaardistada keskkonnateemad, nende lahendamise vajadused ja pakkuda võimalikud projektid tulevikuks. Olen esimene keskkonna-alane ekspert Mondost. Teiseks peaksin tegema ära mõne konkreetse pisiprojekti, mis oleks jätkusuutlik. Praegu on käsil paar teemat, mille teostumine sõltub suuresti kohalikest partneritest. Esiteks, koolidega koos uurimus keskkonnateadlikkusest kaugemates kogukondades. Teiseks, puude istutamise ja istikute kasvatamise edendamine koos kohaliku naisteorganisatsiooniga. See on koos­kõlas üleriigilise kõrbestumise vastu võitlemise programmiga “Green Ghana”.
Kuidas tunduvad sealsed inimesed, on nendega lihtne sõbruneda?
Inimesed on väga toredad ja sõbralikud. Õnneks ka suhteliselt tagasihoidlikud, mistõttu ei ole niisugust pealetükkivust nagu mõnes muus lõunamaa piirkonnas. Kõik üldiselt teretavad, aga huvitav, et vastu tulles teretatakse alles siis, kui on mööda mindud, mitte enne eemalt.
Vanuserühmade järgi jagunevad tervitused järgmiselt. Kuni umbes kümneaastased lapsed hõikavad kaugelt “solemii, solemii”, mis tähendab valget. Mõni õige pisike satub paanikasse ja hakkab nutma. Kooli­lapsed vanuses 12–18 on väga viisakad ja ütlevad “good afternoon”. Neist vanemad inimesed ütlevad “Layela”, mis on “kuidas läheb”. Tuleb vastata “Lasomma”, mis tähendab “hästi läheb”. Ja nemad siis rõõmustavad selle peale nagu lapsed.
Vanemad naised tervitavad huvitavalt. Löövad käsi kokku ja samaaegselt kergelt kükitavad ja kummardavad. Selline üks liigutus kokku.
Mis keeles suhtlete?
Ghana on endine briti koloonia ja riigikeel on inglise keel. Siiski ega nad eriti ei räägi, eriti külanaised ei oska inglise keelt. Riigis on kümneid keeli, nii et omavahel nad kasutavad ka tihti inglise keelt.
Kas seal koroonamuret ka on?
Ei ole täheldanud, aga ega täpset infot siin ei ole. Ameti­asutustes, pankades jms peab kandma maski, muidu aga seda ei kanta.
Kuidas sealse kliimaga kohanenud oled – on see meie suvest väga erinev?
On palav, aga olen kohanenud. Kuigi palavaks alles läheb märtsikuus, tuleb kuni 40 kraadi. Praegu on hommikuti isegi mõnus jahe tuul.
Mida huvitavat seni näinud olete?
Oleme paar väikest ekskursiooni teinud, aga mitte palju. Ringivaatamist plaanin viimasel nädalal, kui missioon läbi. Üürisime motikad ja sõidame nendega ringi nii 20 kilomeetri raadiuses.
Kuidas julgesid krokodilliga ühele pildile minna?
Ma seda krokodilli teemat ei tähtsustaks üle. Vaene 100 aastane loom, kes teeb rasket turismitööd. Üks käpp pealegi puudu. Teab, et pärast saba katsumist saab ta elusa kanapoja. See oli ka krokodilli ainus kiire liigutus, kui ta kana hammaste vahele haaras.

Küsis HARDA ROOSNA