See lugu juhtus umbes aastal 1973, kui Hiiumaal peremehetsesid veel vene piirivalvurid.
Piirivalvekordonis vahetusid sageli ülemad ja iga uus kehtestas ümbruskonnas oma reeglid. Nii näiteks olid igal suvel rannaaladel erinevad kohad liikumiskeelu all. Seega muutus ka koht, kust kohalikud tohtisid suplemas käia. Kõnealusel suvel oli vetteminek lubatud Sõru kaluripaatide sadamasillalt ja selle kõrval oleva kanali vallilt.
Noortele meeldis muidugi sild. See oli palkidel seisev puusild, mille merepoolse otsa juures oli väike võrgukuur. Sõruotsa noored kogunesid puhkepäevadel ja tööpäeva õhtupoolikutel võrgukuuri juurde. Kuur oli heaks tuulevarjuks ja selles sai ka ujumisriideid vahetada. Noormehed olid silla otsa hüppelaua teinud, millelt vettehüppeid harjutati. Aga ka muidu oli sillalt mõnus sügavasse vette hüpata. Vesi oli seal üle pea. Ema manitses mind silla juures ettevaatlik olema, sest väidetavalt veidi maad silla otsast eemal käivat mingi hoovus või tuule suunast tingitud veevool, mis ujuja merele võib kiskuda. Samuti pidavat silla ümbruses sõjaaegse pommitamise tulemusena olema paar eriti sügavat kohta ehk pommiauku. Kui silla alguse juures vesi muidu nagu polegi üle pea, siis äkki kaob põhi jalge alt, kui pommiauku astud.
Nautisin koos kohalike noortega sillal päikest, lõbusat seltskonda ja sooja mõnusat merevett. Poisid kiusasid tüdrukuid, tüdrukud kiusasid poisse ja kõigil oli lõbu laialt. Nii juhtus, et kord pani Tooli Peeter selga minu šortsid ja suvepluusi ning ähvardas nendega ujuma minna. Püüdsin vastu sõdida ja teda takistada, aga poiste lõbu oli seda suurem. Peeter lippas minu eest hüppelauale ja juba ta hüppaski seal hoogu võttes. Kohe lähebki, vaatasin mina ja krabasin seepeale sillalt riided, mida teadsin Peetri omad olevat, ning viskasin need üle silla ääre merre. Poisid jooksid kõik peakat panema, et riideid päästa. Nägin, et jooksis ka Peeter ise, aga ilma minu riieteta. Kuidas tal oli õnnestunud need nii ruttu seljast võtta ja sillale visata, jäigi selgusetuks. Poisid päästsid merest Peetri püksid ja pluusi, aga sandaalid olid põhja vajunud. Läks kõvemaks sukeldumiseks, mille tulemusena saadi põhjast kätte üks sandaal. Vaatamata külapoiste visale otsimistele teist sandaali üles leida ei õnnestunudki. Peetri särk ja püksid kuivasid sillal päikese käes ära, aga kahjuks pidi ta sel õhtul koju minema ühe sandaaliga. Teine lebab arvatavasti veel praegugi kusagil merepõhjas või on meri selle kaldale uhtunud. Igatahes, kui keegi peaks Sõru rannast sandaali leidma, siis teadku, et see on Tooli Peetri oma. Veel parem oleks see Peetrile ära viia. Ähk on tal veel teine sandaal ka alles.
Illi Ero
