Tapio Vares See on ilusa punase sügisvärvusega põõsas, keda kevadel ehivad punased õienupud, hiljem valmivad maitsvad marjad. Türgis ja Kaukaasias kasvab see hiigelmustikas suisa 3 m kõrguseks, Kagu-Bulgaarias max 2 m. Tallinna botaanikaaias aga vaid kuni 1 m, olles külmahell. Ometi viljub ta vahel sealgi ja botaanikaaia töötajalt saadud mõne vilja udupeenetest seemnetest on mul nüüd kodumetsa peenral hulk tibatillukesi seemikuid. Mõistagi tahtsime kaukaasia mustikat nüüd tema kodumaal näha.
Üllatuslikult selgus, et see põõsas ei kasva sugugi kõikjal, nagu näiteks pontose näsiniin ja rodo. Erilist kooslust – idapöögikut kaukaasia mustikaga – jagub Strandžasse vaid 80 ha ringis. Uurisin tähelepanelikumalt oma kaarti, kuhu olin varem neti põhjal mitmeid märkmeid teinud. Joonistus välja, et see strandža mustikas (strandžanska borovinka) levib vist ainult üsna Türgi piiri ääres Lopušina reservaadis, Rudenevo looduskaitsealal ja Braianovos, mis kõik jäävad seitsmeverstase piiritsooni sisse ja kuhu minekuks peab kuskilt granitsnaja politsijast eraldi loa hankima. Pipodega (piiripolitseinikud) me vabatahtlikult õiendada ei viitsinud. Aitas tunamullusest pipo kongis sõitmisest küll. Pealegi on need mustikaalad hirmus kauged kolkad, kuhu matk oleks mitu päeva aega võtnud.
Kuid õnneks jäi üks märgitud koht keelutsoonist põhja poole, Kosti külast üle mäevalli, piki metsateed nii umbes kümne versta kaugusele Hodžata mäele. Niisiis mustikajahile!
Alustuseks tuli üle Veleka jõe saada mööda pikka õõtsuvat lapitud rippsilda. Keskel madaldusid käsipuud pea olematuks. Päris õudne. Lamminiidu järel algas järsult kaljune mägimets. Mets lausa uppus allikavetesse: lisaks kraanidele tulvas vett ka kaljudest, nõnda et pingid-lauad seisid voolavas vees. Peakohal kõrgusid suured valgepöögid. Mägimetsas valitsesid idapöögid. Õitses priimulaid ja keerulilli. Karvik-astelsõnajalad vohasid. Ja siis: esmakordselt elus nägin looduses keel-raunjalgu. See jalapikkuste tervete läiklehtedega sõnajalg näeb välja õige troopilise moega. Eestile lähimad leiukohad jäävad Ojamaale. Keel-raunjala kaaslaseks olid seal meie kodused pruun-raunjalad. Kõikjal paistis alpikannilehti. Parasiitsed lillad käopäkad õitsesid. Luuderohuvaibad samblastel kaljudel.
Tee kulges piki lammi serva, kõrval mäesein. Õige omapärane oli see metsariba: vägevad kreeka pähklipuud, uhked harilikud valgepöögid, tuttavlikud sarapuud, musti leedreid, kikkapuid, üle tolli jämeduste väätköitega elulõngad ning kõrge smiilaksi (Smilax excelsa) tohutud hallikad ogalised liaanikardinad. See on huvitav liik, kes Euroopas levib vaid Kreekas ja Bulgaarias, ida pool aga üle Türgi Kaukaasia, Iraani ja Süüria ning Liibanonini. Metsaalusel maapinnal haljendasid naadid, kanakoolmed, seljarohi, hammasjuur, küüslaugulõhnalised salukõdrikud ja koldnõgesed. Üsna eestilik vaatepilt. Üleval pöögikus vilksas paar rodo. Teisal, lammil, valitsesid argised sanglepad-remmelgad. Kilpkonn sulpsatas pelglikult vette.
Keerasime mägede vahele Hodžanski dolinasse ehk Hodža oja orgu. See oli maaliline teekond. Kristallselge oja põrkus viltukihilistele kaljuveerudele, mida kattis luuderohi. Üks klibune sulisev koolmekoht järgnes teisele, sundides võtma jahutavaid jalavanne. Tee justkui ei suutnud otsustada, kummal pool oja siis lõppude lõpuks kulgeda. Ümber kerkisid tamme-valgepöögimetsad. Üks ojaserva harilik valgepöök osutus tõeliseks põlispuuks: kolmejalase tüveläbimõõduga muhklik ja sooniline tüvi, seest küll õõnes, ent ometi kasvatab puu uusi elujaatavaid harusid. Samas kõrval igihaljendasid pontose näsiniined ja rodod. Siin selles orus tekkis miskipärast eriti Kaukaasia tunne.
Rodod jätkusid ülevalpoolgi. Järgnes tõsine ronimine. No kas tõesti suudab mõni masin sellisel järsakteel sõita?? Mingil hetkel asendus rodostik alusrindeta tammikuga, kus muuseas leidus vahtralehiseid pihlakaid.
No nii, viimaks suuremal teel väljas, Hodžata mäe servas. Mina nimetasin ta suupärasemalt Otsata mäeks, mu reisikaaslane Erko aga Potsataja mäeks. Mäetipp tõuseb merepinnast 326 m. Pole just palju? Tegelikult on Strandžas suhtelised kõrgused üpris suured, kuna mägede ja seljandike vahel on jõed end aastamiljonite vältel uuristanud väga sügavale. Tulemuseks on järsakute rägastik.
Stend seletas rodost, puiseerikast ja kanarbikust, ent ei sõnagi kaukaasia mustikast. Hakkasin kartma, et osutubki vist tõeks mu enne reisi nähtud unenägu, kus olin Strandžast juba tagasiteel ja tuli välja, et ilma hiidmustikaid leidmata. Igatahes oli Hodžata mäe loodus täiesti suurepärane. Esmalt muidugi kaugvaated üle inimasustuseta lõputute tamme- ja pöögimetsadest õrnroheliste mäeturjade. Tuul tõi ninna head mõrkjat lõhna. Eerikad! Tipu kaljudel valendas õitseda hulk puiseerika põõsaid, lisaks mõni madal leetpõõsas. Peale selle aga terve mäenõlv pontose rodo tihnikut. Täiesti mäe otsas, mitte kusagil orus! Vaade oli nagu kusagil Himaalajas: igihaljaste rodode padrik (2, max 4 m kõrged), nende kohal kõverdumas helerohelises leherüüs tammed, peamiselt Quercus polycarpa ehk kohalik kivitamm. Lisandus veidi õissaari ja idapööke. Pontose näsiniin õitses. Kilpjalad. Alpikannimugulad trügisid otse maapinnale. Ja näed sa: üks rodopõõsas oli juba avanud esimesed lillad õied. Milline hull õitemöll siin maikuus võib valitseda! Siis aga pole enam eerikate õieilu.
Kahjuks ei saanud me seda eerika-rodo-tammikut pikalt nautida. Sünge pilvemassiiv välgutas end järsku silmapiiri tagant lähemale. Seda siis oligi tähendanud see tugev lõõtsutav tuul. Ruttu telk üles. Peagi hakkas sadama.
Järgnenud hommik oli tõeline Himaalaja: vihma tilkus, udulaamadest läikisid vastu nõrgmärjad rodode kummipuulehed, pärliks mõni lilla õisik. Aga kui väga ebamugav. Olime kaugel kolkas, kust Brodilovo külani jäi vähemalt kümme versta. Alla teele jõudes mu jalad juba lirtsusid. Oh, mis kole tee ootab ees… Aga siis: auto! Ajasin käe püsti. Peatuski. Mingid metsaametnikud. Jess, pääsemine! Erko vahtis nukral pilgul mööda libisevaid idapöögikuid – küllap seal ehk on mõni kaukaasia mustikas… Aga jah, läkski täide mu unenägu: see eriline põõsaliik jäigi meil leidmata.
Vihmane inimtühi Brodilovo küla. Ilus linlik keskväljak oma hüljatud telliskivimajadega. Kuid siis peatus üks auto ja abivalmis onkel uuris: mis meil vaja? Poodi ja hotelli. Pood olla siestaks suletud, ent hotelli viis ta meid kohe. Oligi täitsa korralik majutusasutus, kümme euri ehk kakskümmend leevi nägu. Miks aga silti väljas pole? Imelik. Võõras ei leia ju sedasi majutusasutusi üles. Nii näiteks Kostis pidime end lõpuks külmas ojas pesema. Sest hotell küll olla, kuid seda leida osutus võimatuks.
Kaminasse tehti tammehalgudest tuli, lauale rändas kohv, karafin valget kohalikku veini, nisuleib, oapekisupp ja paprikased soolapekiviilud. Meie ununesime aga peagi. Külamehel oli nüüd hea ettekääne pererahvaga pikalt-laialt elust-olust seletama hakata. Bulgaarlased armastavat lõputuid vestlusi arendada.
