Erakogu Tulevikku vaadates räägime visioonist, väärtustest ja prognoosidest. Ning see kõik võtab aega. Võtab aega, et tulevikku kohale jõuda.
Ja samal ajal toimub elu.
Samal ajal on käes just seesama praegune hetk. Täna. See hetk, mil sedasamust kirjatükki loed – olgu Sa siis praami peal, köögilaua taga või suvila terrassil.
Ja ma mõtlen Su peale ning küsin: “Milline see praegune hetk on?”
Milline see Sina on, kes selles praeguses hetkes toimetab? Kurvameelne või õnnelik? Väsinud või entusiastlik? Hea tervise juures või vaevustes?
Elad Sa oma kehas ja olemistes ja mõtetes ja tegemistes just seda elu, mis Sind rohkem endaks teeb? Oskad Sa üldse nõnda mõelda? Või pigem – kas julged endale seda tunnistada? Tunnistada oma igatsusi ja soove. Päris soove.
Millist toitu Sa tarbid? Kas hoolitsed oma keha ja vaimu ja hinge eest? Kuidas Sa looduses astud? Kas viskad suitsukoni maha? Kas märkad, et üks ja sama lind käib iga päev Su akna taga? Kui kiiresti Su lapse juuksed kasvavad? Märkad Sa poes kassapidajale naeratada? Tänada koristajat, postiljoni või perearsti? Kuidas ja millisel toonil räägid oma vanematega? Kui tihti Sa vingud? Kui tihti Sa tänulikkust tunned? Mille üle? Kõige üle! Tänulik, et sel eelapokalüptilisel ajal, milles oleme valinud elada, üldse päike tõuseb. Et siin kaunil Eestimaal see päike üldse maapinda puudutab ja silma paista suudab. Selle eest, et Sul on kodu ja voodi ja oma tekk. Et Su naine nii kaunis on.
Tänulik selle eest, et iga päev jalad veel kannavad, käed haaravad ja puusad liiguvad. Tänulik, et naabri-mees aitas auto lumehangest välja või et kraanist tuleb vesi.
Märka, kuidas Sa seljataga teistest inimestest räägid ja millist eeskuju enda või sõprade lastele kuvad. Märka, kuidas saaksid paari hea sõnaga kellegi päeva paremaks teha. Märka võtta kogu argipäevasahmimise vahele hetki ainult iseendale, et siis taas olla parem partner, töökaaslane, sõber, lapsevanem, armastaja. Parem iseenda sees. Märka harida hinge. Märka kosutada vaimu. Märka keha, mis vajab hoolt seest ja väljast. Märka andestada. Märka vabandada. Märka lasta lahti – mida Sa tassid kaasas vanu lugusid enda ja teiste kohta. Me kõik oleme nii palju kasvanud. Märka uuesti defineerida. Märka imestada.
Imestada nii, et tekivad uued võimalikkused. Uued seosed. Uued kooslused.
Luba endal olla Sina ise. Lase lahti pingest ja lõdvesta lõug, et ei pressiks läbi elu nii kuradi hambad ristis. Inspireeri, ära targuta. Naudi! Naudi kõike! Naudi ilu! Naudi neid hetki ka, millele tahaks meelepärdiku abiga miinusmärgi ette tõmmata: vihmast ilma, jonnituju, põhjakõrbenud hommikuputru, kipakat jalgratast, raamatut, mille lehed on välikäimlas vihmaga kokku kleepunud, kõnelust armsamaga, kui valite jääda eriarvamusele, naabri koera öist haukumist. Need hetked ka loovad elusolemise tunde.
Tunne ja luba tunda! Usalda mängu nimega elu, et just nendel hetkedel, kui taas kohtume, oleksime iseendas nii kohal, nii ühenduses, et tulevikku vaatamine ei pane kukalt kratsima, vaid loob võimaluse selliseks koosloomiseks, kus saab suurelt mõelda, ühendada meie kõigi tugevused ilma, et keegi tunneks end ohustatuna. Sest plaanid ja kavad ja eelarved ja mõttetalgud on kõik vajalikud, aga kui Sa elusolemise kunsti igapäevaselt ei naudi, siis loome vaid tulevikku, kuhu tänasest päevast põgeneda.
Aga täna on ju täna.
