Hilissügis on aeg, mil taas hakkan hindama meie põhjamaiseid okasmetsi. Kui lehtpuusalud on troostitult raagunud, jäävad lohutuseks need nii tavalised männid ja kuused.
Mändide heledam roheline seguneb kuuskede tumedamaga, sekka alusrindes mõni haljendav kadakamütakas. Metsaalune pakatab samuti rohelusest: pohlade läiklehed, mustikate haljasraod, kailude lontislehised võrsed, lopsakad piipheinatutid, kohevad samblalaigud. See kõik on mu kodumetsas koos olemas. Tundub igati rikkalik, ent tegelikult on see jääaegadest vaesunud pilt. Sest võtta või teispool ookeani asuv Ameerika. Seal pääsesid taimed liustike eest taanduma, et hiljem jälle naasta. Euroopa õnnetuseks on ida-läänesuunalised mäeahelikud, mis panid paljudel liikidel taganemistee kinni, sundides neid välja surema. Ja nii tunduvad näiteks kummipuulike läiklehtedega rodod meile eksootika tipuna. Euroopa servaaladel jäi suurelehistest rododest ellu vaid üks liik. Kuid USAs on pilt sootuks teine. Seal, meile sarnase kliimaga paikades vohavad alusmetsades erinevad rodod ja kalmiad, õisküüvits ja kobarküüvits. Kõik säärased, kes sissetoodult vabalt meie talvi taluvad. Kui vaid varjukam koht leida.
Näiteks laialehine kalmia ja ameerika õisküüvits. Mõlemad olid mul koduaias seni liiga lagedal ja nendele märtsipäikse eest varjavate karkasside ehitamine muutus tüütavaks. Nii sai talvisel pööripäeval ette võetud nende kolimine metsa, just valminud kuivenduskraavi pervele. Paraku võib karta, et seal, üsna ilma suvepäikseta kuuskede vilus nad enam nii rikkalikult ei õitse kui seni. Kui maasikapuud meenutava välimusega kalmia puhul see ehk polegi nii oluline, siis õisküüvitsale annavad erilise võlu just õied. Ameerikas kutsutakse seda liiki maikellukesepõõsaks, sest kevadel puhkevad valgete kellukate read meenutavad tõepoolest maikellukeseõisi. Mis iseäranis huvitav: ta kasvatab õisikualged juba suve lõpul valmis. Nõnda näeb see veidi karedate igihaljaste lehtede ja nuppus õisikutega põõsas keset talve suisa kohatu välja. Justkui mingi äraeksinud lõunamaalane. Tegelikult on ta meil üsna külmakindel. Imelik, miks puukoolid Eestis ameerika õisküüvitsat peagu üldse ei paku?
Taoline talvisel soojal pööripäeval igirohelises metsas igihaljaste lehtpõõsaste istutamine pakkus hingele teretulnud kosutust. Kui meie talved olekski sellised paari plusskraadiga roheline kulgemine, mis siis viga siin maal elada!
Tegelikult on jaanuar alles ees. Ja meil tähendab see endistviisi üsna kindlalt külma ja lume kohalejõudmist. Saabub aeg, mis tuleb kuidagi üle elada.
