Talvematk Sarvelt Kärdlasse pakkus nii päikest kui tormi

Teele Koppel

Jaanuari lõpus, karude talve­une aegu, alustasin oma viimast matkalõiku kodusaarel. Kuna pelgasin toona veel külmaga metsas telkida, võtsin sihiks kõndida ühe päevaga Sarve sadamast Kärdlasse välja, kokku rehkendasin distantsiks üle 30 kilomeetri. Pakkisin pisikesse seljakotti priimuse, tuletikud ning päevaks vajaliku toidumoona ja vee.
Kui ma hommikul kell üheksa Sarvelt oma teekonda alustasin, tervitas mind romantiline päikesetõus, mis mitu kuud kestnud hallist talve­kaamosest kiirelt välja raputas. Talvine loodus näitas hommikul oma malbemat külge ning esimesed kümme kilomeetrit ei kohanud ma teel ühtki hingelist.
Heltermaa sadamast kahe kilomeetri kaugusel nägin teepervel RMK matkamärgistusega puidust redelit, mis mind üle traataia aitas. Matka­rajal pakuvad takistusrajad, olgu selleks meri, kraav või siis lihtlabane traataed, alati väikest elevust. Sel korral oli elevus kohe nii suur, et kui ma telefon käes seda põnevat ületust filmilindile jäädvustada püüdsin, koperdasin kõige kõrgema astme peal ja kukkusin ninuli vastu külmunud karjamaad.
Olin ühelt poolt tänulik, et sügisese sopa asemel kattis matkateed paks jääkiht, aga teisalt oli maandumine selle võrra valusam. Kuni Kallaste pangani lükkasin end jäisel matkateel matkakeppide abil paaristõukeid tehes üha hoogsamalt finiši poole.
Kella kolme paiku, kui olin juba Kukka Kivist möödas, juhtus kahe minuti jooksul kaks tähelepanuväärset asja – alla hakkasid langema pehmed lumehelbed ja otse minu eest kalpsasid mööda kaks metskitse. Lund manifesteerisin selleks matkaks juba mitu kuud enne, sest teadsin, et ilma lumeta ei anna mu talvematk talvematka mõõtu välja. Ja metskitsi polnud ma ühegi eelneva matka käigus isegi vilksamisi näinud, sestap lootsin, et viimase matka käigus saan ka selle naudingu osaliseks.
Mõistagi pahandasin iseendaga, et ei jõudnud kitsede filmimiseks telefoni kiiresti taskust välja võtta, aga imekombel jooksid vaid natuke maad edasi minu eest veel kolm kitse mööda, üks nendest õnnestus mul ka üles filmida.
Peagi võttis ilm aga täiesti ootamatu pöörde. Kui ma kubujussiks riietatuna Kärdla lennujaamast mööda matkasin, ei seletanud silm enam midagi peale ühtlase lumetuisu. Maa ja taevas olid saanud üheks ning silmapiir nihkunud otse mu nina alla. Äkiline lumetorm vuhises 25 meetrit sekundis mulle otse näkku ja nii matkatee lõpuni välja, kuniks ma kell viis õhtul Kärdlas Vabaduse tänaval üle koduläve astusin. Sellist matka finišit ei osanud ma hommikul Sarve sadamas romantilist päikesetõusu imetledes küll ette näha. Ammugi veel kaheksa kuu eest oma esimest matka alustades.
Aga nagu elus ikka, läheb kõik omasoodu. Tahtsin ju saarele ringi peale teha juba suve lõpuks, aga läks hoopis nii, et pühendasin igale matkalõigule ühe aastaaja. Kõndisin koos tärkava loodusega kevadel, siis südasuvise kuumusega rinda pistes, langevate värviliste lehtede aegu sügisel ja jõudsin pärast 300 000 sammu ja 243 kilomeetrit talvetuisus koju tagasi.