Hiiumaal muutuvad mõnikord eriliseks asjad, mida suures linnas elades võtad täiesti iseenesest mõistetavalt – näiteks anonüümsus. Hiiumaal seda ei ole. Aga suurtest muredest on mõnikord lihtsam rääkida just võõraga.
Meie lastekaitse tegutseb teatud juhtumite puhul koostöös Saaremaaga, et tagada neutraalsus. Ka ohvriabi töötaja on kahe saare peale ühine. Võitluses vägivalla vastu on kõige olulisem see, et info liiguks. Ja samas on seesama info liikumine mõnikord just see, miks abi küsida ei julgeta. Väikeses kogukonnas, kus kõik teavad kõiki, liigub info kiiresti. Väga kiiresti. Liiga kiiresti? Tavaliselt on ohvril häbi – kõik saavad ju teada ja pead neile inimestele otsa vaatama. Pealekaebaja ka ei taha keegi olla. See võib samuti ohvrile piinlikkust valmistada.
Ei saa öelda, et ei tohi karta. Tohib karta. Aga isegi, kui on hirm, tuleks vägivalla vastu välja astuda ikkagi. Sest kui juba kõrvalseisjal on hirm, mis siis veel ohvrist rääkida. Ohvriabi poole pöördumiseks ei pea olema ise
ohver. Võid olla keegi, kes on ohvrit märganud. Ehk saab ohvriabi olla just see võõras, kellele oma suurt muret lihtsam rääkida on. Kui see mudel töötab, oleks väikese koha info liikumine ja anonüümsuse puudumine jälle hea.
