repro
Tänavu on Hiiumaa geoloogilisel uuritusel põhjust pidada kaht juubelit korraga. 50 aasta eest ehk 1969. aastal alustati Kärdla meteoriidikraatri, mida tollal veel üsna süütuks aluskorra pangaskerkeks peeti, uurimist.
25 aasta eest ehk 1994. aastal valmis Hiiumaa suuremõõtkavaliste (mõõtkavas 1:50 000) käsikirjaliste geoloogilis-hüdrogeoloogiliste kaartide komplekt koos selle juurde käiva 195-leheküljelise seletuskirjaga.
Pärast enam kui 20 aastat kestnud suhtelist vaikuseperioodi oli möödunud aastal Hiiumaal jälle geolooge liikumas näha. Vastmoodustatud Eesti geoloogiateenistus oli võtnud kavva Hiiumaa täiendava suuremõõtkavalise geoloogilise kaardistamise ja sellega kaasnevate digitaalsete andmebaaside rajamise. Nüüdseks on selle ettevõtmise esimesed viljad nii digitaalsete kaartide kui ka enam kui 2350 vaatluspunkti hõlmava digitaalse andmebaasi näol valmis saanud.
Hiiumaa viit kaardilehte – Kõpu, Kõrgessaare, Kärdla, Emmaste, Käina – hõlmavate geoloogilis-geofüüsikaliste kaartide komplekti kuuluvad: pinnakatte ja aluspõhja geoloogilised kaardid, aluspõhja reljeefi ja pinnakatte paksuste kaardid, geomorfoloogiline, aeromagnetiliste anomaaliate ning raskusjõuvälja anomaaliate kaart. Valminud kaartide, koostatud andmebaaside ja täiendavate väliuuringute põhjal peaks sellel aastal valmima veel põhjavee kaitstuse ning hüdrogeoloogilised kaardid ja ka seletuskiri.
Nii nagu kirss tordil on Hiiumaa geoloogilise kaardi ehteks Kärdla meteoriidikraater. Sellest 1967. aastal Paluküla töökoja juures puurkaevu rajamisel pooljuhuslikult avastatud aluskorra kerkestruktuurist sai 1974. aastal plahvatuskraater, mille meteoriitne päritolu sai tõestatud 1981. aastal.
Umbes 450 miljoni aasta eest Ordoviitsiumi ajastul umbes 100 meetri sügavuses madalmeres toimunud veidi enam kui poole kilomeetrise läbimõõduga kivimeteoriidi plahvatusel tekkinud kuni 4 kilomeetrise läbimõõduga ja enam kui poole kilomeetri sügavune kraater. Kraatrit, mille keskel kerkib omakorda enam kui poole kilomeetrise läbimõõduga kuni 150 m kõrgune keskkerge, ümbritseb kuni 12 kilomeetrise läbimõõduga ringmurrang. See on ühtlasi Kärdla kraatri kui impaktstruktuuri välispiiriks.
Kraater mattus üsna varsti pärast plahvatust setete alla ja seepärast on kraatris ja selle lähiümbruses peaaegu kõik plahvatuse käigus tekkinud kivimid ning struktuurid säilinud ja arvukate puuraukudega avatud. Kraatri ringvalli kulgu märgistab ringikujuliselt kulgev paest tuumikuga küngaste ahelik Paluküla, Ala, Lõpe, Tubala, Prähla, Ümarmäe ja Linnumäe joonel.
Aastal 1990 rajati Kärdla kraatrisüviku keskosas senini Eesti sügavaim puurauk K1 (Soovälja) sügavusega 815,2 meetrit. Puuraugu rajamise eesmärgiks oli kraatripõhja sügavuse määramine ja rikkumata aluskorra kivimiteni jõuti alles 590 m sügavusel.
Ajapikku on Kärdla kraatrit katvat kivilasundit küll õhemaks kulutatud, kuid kristalse aluskorra kivimitest ringvall ei avane veel kusagil. Kõige lähemal maapinnale, kuni 14 meetrit ehk lähemal kui kusagil mujal Eestis, on kristalsed kivimid Paluküla mäel kabelist paarsada meetrit loode pool. 1970ndatel aastatel eraldasid geoloogid selle piirkonna mõnekümnel hektaril välja kõrgekvaliteetse killustiku valmistamiseks sobiliku kristalse ehituskivi maardla, mille varugi sai kinnitatud.
Geoloogidel oli tollal koostöös Rahu Eest kolhoosiga plaan avada samas piirkonnas Paluküla mäe põhjanõlval sajakonna meetri pikkuse tranšeega kristalse aluskorra kivimid. Geoloogid põhjendasid tranšeed tehnoloogilise proovi võtmise vajadusega. Rahu Eest kolhoosi esimehel Tõnu Otsasonil aga oli selle unelmate turismi- ja kultusobjekti jaoks, kus paelasundi all avanevad puna-rohekirjud valgetest kaltsiidisoontest läbitud kristalse aluskorra kivimid, isegi nimi juba olemas – Kaljukirik. See ei olnudki päris ulmeprojekt, sest geoloogidel olid selle töö tarvis projektis isegi rahanumbrid kirjas ja kohaliku keskkonnaosakonna nõusolekki olemas. Kuid kahjuks või õnneks saabusid enne, kui Kaljukiriku rajajad tegudeni jõudsid, pöördelised laulva revolutsiooni aastad ja juba lausa käeulatuses olnud unelm varises kokku.
Kärdla kraatrialaga on seotud ka enamik Hiiumaa maavarasid ja nende ilminguid. Lisaks kristalsele ehituskivile on ringvalli nõlvadel välja eraldatud tehnoloogilise ja ehituslubjakivi maardlad. Kraatrisüvikus Soovälja alal on välja eraldatud keraamilise savi maardla. Mainimata ei saa jätta ka kraatrisüvikust ammutatavat mineraalvett, mida aastatel 1986–1993 pudelitese villiti ja turustati. Kraatri sügavamatest kihtidest pärineva mineraalvee soolsus ulatub kuni 16 g/l kohta
Kalle-Mart Suuroja
vanemgeoloog
