Aia tänava üheks dendroloogiliseks harulduseks on kalifornia ebaküpress. Oma väga kaheldava silmamõõduga pakun ta kõrguseks 12m kanti. Tüve rinnasdiameeter ehk umbes jala ligi, maapinnal märksa jämedam.
Puu on ilus sihvakas, ilma kahjudeta. Mõelda, millised mõrvarlikud päiksekõrvetusega kevadtalved olid meil 2011. ja 2013. aastal. Näiteks Palade Lõpe dendropargis on osad 7meetrised kalifornia ebaküpressid mõneti kahjustada saanud. Oma koduaia väikestest puudest ma parem ei räägigi – need kärssavad sageli lumepiirini tagasi.
Vahest on Aia tänava kalifornia ebaküpress seetõttu nii elujõuline, et otse puu kõrval suliseb arteesiakaev? Ju allikavesi ei lase maapinnal sügavalt külmuda ja seetõttu ei jää puu kevadtalvel veenälga ning sestap suudab nii hästi keset lagedust kasvada?
Selle harulduse kõrval tundub endise metskonna hoovis sirguv 12 meetrit kõrge hall nulg üsna tavaline. Tegelikult on see maailma kõige pikemate okastega nulg küllap oma perekonna kõige ilusam. Ainult et na igavalt külmakindel…
Sama lugu on veidi kõrgema punase ehk põhjatammega. Olen koju kokku ahnitsenud ligi kakskümmend eri tammeliiki, kuid see Eestis tavalisim tamme võõrliik on jätkuvalt hankimata. Ju vist jääbki sedasi. Ega tervet maailma kah koju kuhjata jõua. Võib ju seal Kõrgessaare maanteel punast tamme vaatamas käia, kui isu peaks peale tulema.
Allika tänavale on juba paari-mõne aasta eest istutatud terve rida soome pihlakaid. Arvatakse, et tegu on looduslikul teel tekkinud hübriidiga, esivanemaks harilik pihlakas ja pooppuu. Nõnda on ta lehed üsna pooppuu moodi otsast terved, kuid erinevusena alt paar paari lehekesi rootsuni lõhenenud. Olen soome pihlaka vitsu leidnud Lääne-Saaremaal Karalas, endise kooli kiviaia servas, ent vana emapuud seal paraku mitte. Küllap kunagi üle mere inimese poolt toodud puu järglased?
Ahvenamaal ja Ojamaal on soome pihlakas tavaline liik. Meelde on sööbinud pilt 2000. aasta maikuust Ojamaalt, Visby lähistelt Galgbergeti lubjakaljudelt: loopealse maastik sinimere taustal, valges õievahus laukapuuvõserik, lehtpuude tüved kurguni igihaljasse luuderohtu mähkunud ning tuules laperdamas noored tuhkpihlakate ja soome pihlakate lehed.
Mälupildi lummuses näpsan nüüd siit Allika tänavalt ühe viljakobara kaasa. Tegelikult pole mul aias enam üldse ruumi veel ka soome pihlaka jaoks. Aga eks näis.
Allika ja Metsa tänava nurgale haljasalale on istutatud lõhislehiseid arukaski ja iluõunapuid Makowiecki. Panen nime päevikusse kirja, sest kauaks neid silte istikutel ikka säilib.
Tore, et Kärdla haljastusse on hakatud vahelduseks istutama huvitavaid liike. Muuseas ka KEKi ehk Põllumäele. Aga sellest ehk kunagi hiljem.
