Tapio Vares Rannapark kullendab kui arust ära. Vahtrate kollast on veel puis, aga ka vaibana maas. Tammed lisavad pruunikaskollast, sarapuud rohekaskollast. Sirelid veel haljendavad. Pöögid punerdavad-kollendavad. Taamal mühab meri. Kuid liig tuuline ja külm tundub seal. Küllap võimendab seda hõõguvkollane, soojana tunduv puudekeskkond. Mitte ei tõmba sinna lagedale rannale. Pealegi jääb too kreeka pähklipuu sootuks teise suunda.
Nii. Kosest mööda ja… Hobukastan on samuti kollaseks värvunud, kaardudes vetelangu kohale nagu suur sõrmjamustriline onn. Plaksatusega kukuvad viljad asfaldile. Ilusad läikivpruunid mustrilised munad. Kahju, et need süüa ei kõlba nagu päris kastanid. Endalegi märkamatult olen mõne vilja taskusse noppinud. Mnjah, aastaid olen mõelnud, et võiks ju ka omal kodus hobukastani kasvama panna, kuid ikka pole asja saanud. Olen sootuks Ameerika kollase hobukastani vilju külvanud ja puha, aga meie oma Euroopa hobukastan võiks ju ka siiski olla. Aeda küll enam ei mahu, ent kodumetsa ehk ometi. Põtradele-kitsedele närimiseks…
Pika tänava algus. Siingi kasvab siletüveline pöögipuu. Kuid samast hoovist on üle pea sirgunud puukujuline jugapuu millalgi maha võetud. Miks ometi? Sama lugu on juhtunud ka näiteks Tiigi tänava otsas. Kärdla on täis sordijugapuude põõsaid, seevastu puukujulised põhiliigi esindajad on haruldased. Ühte tean Vabaduse tänavalt.
Vahtra- ja tammekollane, aroonialehepunane Pikk tänav. Suur haljendav valge mänd. Ühe õunapuu tüve katab luuderohi. Luuderohi täidab endiselt ka põiktänava majaseina, räästani välja. Nii nagu on kombeks Kuressaares.
Pika tänava lõpupoole sirutab oma valkjaid oksi 6 m kõrge kreeka pähklipuu. Teda tean ma ammusest ajast. Kuid tuleb välja, et ta polegi Kärdla kõige suurem.
Hoov edasi avaneb tore vaatepilt: pärnatüvel ronib luuderohi üle 4 m kõrgusele. Kui palju luuderohtu Kärdlas! Ja majaseina ääres igihaljendab jaapani õisküüvits (või selle sort). Kolme-nelja jala kõrgusel ladvas on põõsas juba tuleva aasta õiepungade kobarad valmis kasvatanud. Mandril peetakse jaapani õisküüvitsat suhteliselt külmahellaks. Võrreldes harjumuspäraseks saanud rododega on meetriseks sirgunud õisküüvits haruldane vaatepilt. Mu jaoks vaat et selle jalutuskäigu pärl.
Kikkapuu kriiskab langemiseelseid lehti nagu tulekahi. Kavatsen Aia tänava arteesiakaevust oma veepudeli täita, kuid siuhti keerab kraani ette auto. Popp veeallikas. Jääb mul sel aastal siit vesi võtmata… Sest ei viitsi järjekorras passida ja samas kutsub Aia põik. Näed, seal see suur kreeka pähklipuu ongi, juba maja katuse tagant paistavad mõnede külmadest mustaks tõmbunud lehekräbalatega ladvaoksad. Oma 10 m kõrgune on see puu küll. Arvatavasti on ta nooruses külma saanud ja seetõttu nii madalalt hargnevaks kasvanud. Sestap kipub maalähedalt hargnev tüvi pooleks vajuma. Kahju. Juba on tüve allosas rõmelisust tekkinud, muidu on oksad valkjassiledad. Võiks aina vägevamaks sirguda see lõunamaa viljapuu, kui ainult…
