Ärkad öösel kell neli selle peale, et üks kahene on poolärkvel ega suuda ise uuesti uinuda. Võtad ta kaissu. Ta vähkreb, keerleb, pöörleb, häälitseb, toetab end üleni su kehale, siis näole, siis jälle kehale, siis jälle näole. Sina lamad seal all ja loodad, et ühel hetkel tuleb nii suur uni peale, et uinud, isegi, kui keegi sul seljas elab. Ja et jõuad veel kasvõi tunnikese enne magada, kui kell seitse peab ärkama, koolilapsele söögi sisse pressima ja pööningult talvesaapad alla tooma, sest ootamatult sadas maha lumi. Vähemalt on veel parajad. Enda hommikusöök pole oluline. Mina ei ole selline lapsevanem, kes julgeks kelleltki teiselt midagi küsida. Tasuta algharidust, näiteks. Ma olen selline lapsevanem, et ise ma need lapsed sain, ise pean hakkama ka saama. Ja ma olen kohe kindlasti selline lapsevanem, et kui lasteaiakoha hinnatõusust saaks lasteaiaõpetaja kaks korda rohkem palka, oleksin ise nõus kolm korda rohkem maksma. Aga tuleb nentida, et kuigi ma oleksin selleks valmis, võtaks see ikka tohutu koorma õlgadelt, kui miski oleks tasuta. Kui vald teeks sellise sammu, et pakuks tasuta algharidust, paneks see ikka Hiiumaa kasuks otsustama küll, kui ma seda veel teinud ei oleks. Oleks kohe selline tunne, et mind ja mu lapsi oodatakse siin. Palju kergem oleks siis ka öösiti näos istuva kahese pärast mitte magada. Eriti, kui oled ise selline lapsevanem, kes küll tahaks, et õpetajad saaksid rohkem palka, aga su enda palk ei võimalda lasteaia eest rohkem maksta.
Piret Eesmaa