Õpetajana ma austan kõikide kolleegide otsust, kes on otsustanud mitte streikida, mõistan neid, kes ei saa seda endale rahaliselt lubada ning soovin südamest, et ühiskond mõistaks ka seda, miks paljud õpetajad on otsustanud streigiga ühineda.
Ma ei arva, et ainult õpetajatel on raske. Olen 100% nõus, et väga paljud inimesed vääriks paremat palka. Õpetajatel on raske seista kõigi eest, aga täna me saame palju teha selleks, et meil oleks ka tulevikus õpetajaid. Kui postituses nimetatud ametid hakkaks streikima, siis ma oleks valmis neid toetama. Nii nagu oskan ja saan. Olgu selleks siis poes lettide täitmine toiduainetega või hooldekodus abistamine. Ma mõtlen seda tõsiselt, teeksin seda ka peale oma tööpäeva*, kui see neid inimesi aitaks.
Rääkisin täna oma 3. klassi õpilastega streigist (mis see üldse tähendab, miks seda tehakse). Rõhutasin neile korduvalt, et ma ei streigi ühegi oma õpilase ega tema pere vastu, see ei ole nende süü.
Ma saan aru, et streik on ebamugav. See on alati nii ja kõigi jaoks. Ka õpetajate jaoks, nad on valmis loobuma sissetulekust, mis on nende perele vajalik. Aga ma ei saa ka nõustuda, et täna koputatakse õpetajate südametunnistusele sellega, et me mõtleks, kuidas saavad hakkama sellel perioodil pered oma lastega. Mul on hirm mõelda, et kuidas nad saavad hakkama vaheaegadel, nädalavahetusel, tööpäeva õhtutel…?
See ei ole kindlasti periood, kus õpetajad jätavad lastele ülesandeks omandada iseseisvalt uusi teemasid. Ma streigin järgmine nädal, aga ometi teen juba tööd ette ja annan oma õpilastele võimaluse ennast järgmine nädal ikkagi arendada. Iseseisvalt, sest see on väga oluline oskus. Suunan neid raamatuid lugema, korrutustabelit kordama, annan soovitusi, kus on võimalik õpitud teemasid kinnistatada ja harjutada. Nii teevad paljud ja vastavalt õpilaste vanusele, mida tal on võimalik iseseisvalt teha. Kui laps vajab raamatu lugemisel või korrutustabeli õppimisel abi, siis palun väga vabandust, aga see ongi lapsevanema kohustus oma last toetada. Seda tööd ei saa teha ära ainult õpetajad. Ja olgem ausad, õpetajad on head “müüriladujad”, nad saavad aru, et ei saa müüri kõrgemaks teha, kui olulised kivid on vahelt ära ehk küll me olulised asjad lastele selgeks teeme. Teeme jälle veidi lisatööd, tasuta ja saame hakkama.
Ma streigin, sest tõesti tahan, et minu lastel (ka Hiiumaal) oleks toredad õpetajad. Ma streigin, et ka minu õpilastest teeks keegi otsuse õpetajaks saada.
Ma streigin, sest tõesti tahan, et minu lastel (ka Hiiumaal) oleks toredad õpetajad. Ma streigin, et ka minu õpilastest teeks keegi otsuse õpetajaks saada. Olgu öeldud, et täna õpilastega rääkides ei ole see väga populaarne amet, sest noored on targad, nad näevad, mis koolis toimub ja mis palga eest. Ma ei ole neile kunagi rahast rääkinud, aga ometigi on kohe päris mitu õpilast mulle lubanud, et kui nad lotoga palju raha võidavad, siis annavad nad mulle nii palju raha, et ma ei peaks enam õpetaja olema või siis on lubatud osta mulle Muumi tasse, mida õpetaja kunagi oma palga eest ei saaks. See on armas, aga samas ka kurb. Ma streigin, et noored õpetajad peale vanemapuhkust tuleks kooli tagasi ja ei õpiks uut ametit, sest hea lapsevanem ja õpetaja korraga on raske olla. Ma streigin, et noored õpetajad, kes on õppinud õpetajaks, oleks koolis rohkem kui aasta, kaks ja ei teeks siis valikut, kus sama raha eest ei pea nädalavahetusel, õhtuti ja öötundidel töötama. Muideks samal põhjusel on ka raske hea lapsevanem ja õpetaja korraga olla. Ma streigin, et õpetajad saaksid olla õnnelikud, et nad ei peaks oma vaimset tervist ohverdama ning töötama rohkem kui 1.0 kohaga.
Ma olen kurb, väga kurb, et on palju neid inimesi, kes küsivad, et kes maksab mulle selle nädala kinni, kui ma pean oma last kodus hoidma (koolilaps saab enamasti kodus päeval ise hakkama) või tunnevad tohutut hirmu, et nad peavad oma last sel nädalal õppimisega toetama, ilma rahata. Ma ütlen ausalt, ma kasvatan iga päev palju võõraid lapsi, teen seda tööd, mida peaks tegema kodus vanemad. Ma ei ole kunagi helistanud keset tundi lapsevanemale, et palun tule kasvata oma last, sest mina olen tema õpetaja. Ometi ma näen, kust need probleemid tulevad, aga ma ei saada vanematele kurjasid kirju, et tee midagi oma lapsega. Ma proovin koolis temaga tegeleda nii palju kui saan, eriti kui mõistan, et kodus hoiab teda rohkem ekraan kui ema või isa. Õpetajad teevad iga nädal rohkem, kui nende tööjuhend nõuab.
Täna jõudsin koolimajja enne 8.00 ja lahkusin enne 19.00. Ma ei taha ausammast, kui siis ainult sellist, mis oleks ka paljudele mu kolleegidele (üle Eesti), kes kiirustasid veidi enne 17 koju, et perele süüa teha, laps lasteaiast tuua ja jätkavad siis tööga kodus.
*Täna jõudsin koolimajja enne 8.00 ja lahkusin enne 19.00. Ma ei taha ausammast, kui siis ainult sellist, mis oleks ka paljudele mu kolleegidele (üle Eesti), kes kiirustasid veidi enne 17 koju, et perele süüa teha, laps lasteaiast tuua ja jätkavad siis tööga kodus.
Mul oli paar pausi. Sõin 10 minutit lõunat, samal ajal hoidsin sööklas korda, motiveerisin oma õpilasi suppi proovima ning vahetasin kolleegidega infot. Enne 15.00 oli ka korraks paus, 10 minutit, kus sõin paar kommi ja rääkisime kolleegiga tööst.
Ma ei ole Hiiumaal õpetaja, aga olen kindel, et neid samu mõtteid on ka paljud Hiiumaa õpetajad mõelnud, et nendel samadel põhjustel ei lähe paljud Hiiumaa noored õpetajaks õppima. Ja nendel samadel põhjustel on oht, et meie Hiiumaa lastel ei ole tulevikus klassis/lasteaias õpetajat.
Palun mõistame kõiki.
