Bornholmi kõige võimsam mägimaastik asub tema põhjaosas. Tinglikult võib kõnelda viie versta pikkusest poolsaarest, mis lõunapool sujuvalt laiali paisub – umbes Teini-Vangi joonel.
Vang peaks tähendama niitu või aasa või midagi säärast. Seal asub 100 m kõrgusjoon vähem kui versta kaugusel rannikust. Pea sama vägevad kaljumäed kõrguvad ka saare põhjaotsas. Siin ühel 70 meetrit merepinnast kerkival tipul turritavad Hammershusi linnusevaremed. Graniidist ja punasest tellisest kunagise vägeva kindluse jäänused, kuhu üle kuristiku viib maaliline kivisild. Too oma sillutatud seljal saaliva sipelgpisikeste inimestega nägi kuidagi Hiina müüri moodi välja. Hammershusi linnusesse me minema ei hakanud, siin jagus looduses uudistamistki nii palju, et pime liigagi ruttu peale tuli.
Kui meie saartel pead jugapuid kusagilt metsasügavusest taga otsima, siis siin vohasid nad täiesti suvaliselt lausa lagedail nõlvul. Alles maikuus Ahvenamaal ahhetasin, kui jugapuud kogemata otse rannamaantee servis ette jäid. Bornholm aga on ikkagi juba pea ehtne Lääne-Euroopa, nii et jugapuude üle väga üllatuda ehk ei tasukski. Ent ometi oli see eriline pilt: kaljunukilisel mägisel karjamaal viirpuude ja kikkapuude sekka tumedaid jugapuumütakaid, neile kontrastiks valkjaid määgivaid lambatäppe. Taamal hallitamas meri, siin-seal künkad kerkimas 80, isegi 90 meetri kõrgusele. No on ikka paiku me Läänemeres!
Jugapuud küünivad kuni 5 meetri kõrguseni. Ent nood kaks tumemütakat seal linnamäenõlval? Lähemale minnes selgus, et nemadki on jugapuud. Ja millised! Kaks sajanditevanust isendit, tuletades oma toekusega juba meelde Inglismaal nähtuid. Kõrgus 10 meetrit kindlasti, tüve läbimõõt üle kahe jala. Kui vanad nad õigupoolest olla võiks? Ega ometi jäänukid kunagisest metsast, linnuse ehitamise ajast? Kahjuks ei tulnud pimestavpilvise ilma tõttu nende all klõpsatud fotod hästi välja.
Hammershusi linnusest lõunasse jääb metsane Slotslyngeni mägi, millesse lõikub vuliseva ojanirekesega kuristik. See kannab nime Paradisdal ehk Paradiisiorg. Paradiislik on see põhjamaa mõistes tõepoolest. Juba tekkis tunne, kui oleks kuhugi Kreeka saarte mägiorgu sattunud, sest luuderohi vohas siin nagu segane. Lehtpuudetüvedel ja kaljumüüridel laiutavate oksiste tihnikutena, justkui mingid lõunamaised igihaljad eksootpuud. Ühe ronipuu hävimisel on luuderohi muutunud iseseisvaks eraldi põõsaspuuks.
Üldse oli siin Almindingeniga võrreldes märksa rikkalikum pilt. Puistus leidus pööke ja ohtralt mägivahtraid, saari, tammesid, üks pärnakegi. Ülesvoolu sai valdavaks suurte valgepöökide kooslus tammedega, alusrindes rohelise-kollasekirjus rüüs jalakaid. Ning ikka sekka mõni tumendav jugapuu, lisaks läiklehist iileksit, siis veel kuslapuuvääte, maarjasõnajalalehtreid, naistesõnajalapuhmaid, mets-tähtheinu, mets-nõianõgeseid, haisvat kurereha ja talihaljaid koldnõgeseid, kõrrelistest puisniitude liiki mets-arulustet ja Almindingenist tuttavaks saanud metshelmikat. Ikka sedasama, kes põhjas isegi Ahvenamaale on suutnud välja trügida, ent üle Läänemere meieni kahjuks mitte.
