Sillake viis üle Paradisdali ojanire. Krabasin päeviku järele, et sinna vaimustunult kribada: Oo, milline mets!
Küllap on tegu endise puiskarjamaaga, mistap tammed siin nõlvul hästi laiavõralised. Nende sekka valgepööke, üks eriti haruline rõhtoksine mõjus väga jaapanlikult. Ohtrad tiibviljad võras lisasid kämmalvahtralikkust veelgi. Silma torkas korbaline vana arukask, triipja tüvega maguskirsipuid. Puudelt rippus alla väänduva kuslapuu (Lonicera periclymenum) liaanipahmakaid, teisal üles pürgivad luuderohukoonlad. Sekka kuni 7 meetrit kõrgeid üksikuid jugapuid ja mitu metalselt läiklevate lehtedega iileksit. Vanasti nimetati iileksit astelpõõsaks, mis jätab aga vale mulje. Sest siin oja lähedal polnud üks iileks enam mitte mingisugune põõsas, vaid korralik, ligi 10 meetri kõrgune puu, sirge hele tüvi üle vaksase läbimõõduga. Lehestiku seas punas palju vilju.
Jah, täielik Inglismaa mets! Metsaalusel laiutas maarjasõnajalalehti, mets-tähtheinte, koldnõgeste, jänesekapsaste ja metshelmikate sekka ka saluheina ning palju-palju pisikesi mägivahtraid. Eestis kipub sageli harilik vaher metsadesse siginema, Bornholmil trehvasime seda kodust vahtrat väga vähe, ikka üha vaid mägivahtraid. Näikse kuidagi hirmus invasiivne tegelane see mägivaher olema, metsistub kergesti Eestiski, ent Taanis peaks tegu olema siiski omamaise liigiga.
Kõndisime tamme-valgepöögi nõlvametsas mere poole. Ikka jäi ette üksikuid jugapuid. Soomelikelt silekaljudelt avanes üle oru ilus vaade Hammershusi linnusevaremetele. Liikusime aina alla- ja allapoole. Hakkas kostuma mere müha. Tammed uppusid siin eriti paksult luuderohtu. Ja juba olimegi graniitmunakatest koosneval rannal. Sakilised kaljujärsakud kukkusid põhjas ja lõunas otse vette, meri rullis ja vahutas jõuliselt. Õhtu oli hall. Paar kaljujärsakul ukerdavat lammast tundusid kuidagi eksinud moega. Nagu ma isegi. Justkui eksinud ei tea kuhu kaugele maale. See kaljurand tekitas tunde, kui oleks taas Atlandi ookeani Gomera saare rannale sattunud. Just sarnane maailma äär. Vaid karmid kaljud ja ees lõputu sügav meri. Tegelikult pole Läänemeri siin teab mis sügav midagi. Ainult paarkümmend meetrit, mis on 80 meetri kõrguste graniitküngastega võrreldes õige vähe. Ka maailma serv polnud see mitte, sest loodes ilmus hallusest kui viirastus lagedale lame mäetipp, vaevuaimatav maaviir servas eemale kulgemas. Seal on Skåne, Rootsi manner.
Huvitav on siinse ranna taimestik. Meretuuled on vastu munakapinda laiuvaks vaibaks litsunud laukapuud, kelle siniste ümarmammude seas kollendas luuderohuõisi. Kikkapuud on merepoolsest küljest lääpa voolitud. Ogalised kitsemurakad takerdusid jalgu. Klibul õitses haisev kurereha, maa pool pruunitasid väsinud kilpjalad.
Kuid mis need seal oma sirelisarnaseid lehti kollendasid? Näed sa, lood-angervarred! Alles sel suvel ma nad Saaremaa loopealseil üles otsisin. Kõigest mõne nädala eest jäid angervarred silma mitmel Saaristomere saarel. Nüüd siis siin, sel jõulisel ja süngevõitu Bornholmi rannikul.
Hämardumine hakkas ligi hiilima. Tuli enne pimedat koju tagasi jõuda ehk siis sinna Paradisdali jugapuu alla sätitud telki. Aga ei raatsinud me veel põhku pugeda. Taas tulnud vihma eest pakkus jugapuu esialgu mõningast kaitset. Istusime ja vaatasime päeva kustumist ses imepärases metsas. Musträstas tsäkutas. Taas valdas Gomera tunne, olnuks kui sealses Cedro orus. Hämardudes polnudki enam vahet. Just nõndasamuti samblased lehtpuutüved ja oja seal all orus…
Öösel sai paradiisiorust aga Põrguorg. Avastasin telgis end sügades puugi. Lambivalgel silmasin neid muudkui veel ja veel ja veel. Paljud pisitillukesed. Kui mitukümmend ma neid kokku saingi? Vähemalt tund kulus puugipüügile küll. Vastik. Ju lambad need puugipesad on. Vägisi jääb mulje, et eriti puugirikkad on lammaste karjatamise alad.
