Siiakala küla salumetsas

Aastaid olen seda paika teadnud Kidaste künnapuumetsana. Ent külade kaarti uurides avastan, et suuremalt osalt kuulub see lehtmetsaala hoopis läänepoolse Sigala alla. Veider külanimi. Tegelikult olnud see varem Siiakala küla, mis suupäraselt lühenes Sigalaks.
Sigala mets on Põhja-Hiiumaa vast esinduslikem salumets. Küllap on tegu endise puisniidu­alaga, mis nüüdki pole väga tihedaks padrikuks kasvanud. Metsa suurim väärtus on künnapuud. Arvata­vasti on see Hiiumaa künnapuurikkaim paik, edestades Emmaste Rannaküla künnapuutammikut. Parim aeg nende puude jahtimiseks on veel raagus aeg. Mõne aasta eest käisin siin suvel ja siis ei näinud suures sarapuude-toomingate lopsakuses suurt midagi.
On mai alguse keskpäev, kui kõmbin Posti bussipeatusest veidi ida poole. Männid kaovad ruttu ja juba valitseb ainult lehtpuistu. Toomed on juba noorlehtedesse puhkenud, ent üldiselt on kõik veel raagus ja n-ö nähtavus hea.
Kohe maantee lähedal jääb metsavälu servas ette mitu suurt künnapuud. Toominga­vitstel silman mulluseid väänlevaid humalavarsi, maapinnast tärkavad juba uued noored. Künnapuud ja humalad – see on Eesti lammimetsade klassikaline kooslus. Vaid hall lepp on veel puudu, ent polegi toda siia  laiutama vaja. Humal on Hiiumaa looduses pigem harva kohatav liaan, levikukaarti uskudes saare läänepoolses osas sootuks puududes. Kuid siin tema on! Maapind ses metsaosas on lätske ja vesilombiline. Suvel valitseb küllap laialdaselt angervaks.
Edasi ida poole suundudes jõuan teeservas vanale tuttavale veidi puisniitu meenutavale kohale, kus maapind kõrgem ja seega taimestik erinev. Valdavad pärnad, tammed ja sarapuud, aga kasvab ka kaske, saart ja leppa. Võsaülastele seltsib näpuotsaga kollast ülast, veel õitsevad sinililled ja kana­koolmed. On ka rohu­lauku, lisaks metstulikat, metsmaasikat, ussilakka, naati, maikellukesepiike. Maas vedeleb vana vahtraleht. Kissitan päikses silmi, ent ei näe vahert ennast kusagil.
Taamal kerkivad haavad. Satun omapärasesse loduhaavikusse, kus haava­tüved tõusevad otse veest. Kõrgemal kohal jätkuvad pärnad: samblakaareliste okstega üksikud puud ülaste-sini­lillede-kanakoolmete õievaiba kohal. Mage­sõstar on lehtinud.
Järgmiseks jõuan veel suuremate pärna­puude juurde. Siinseal vedeleb sambla­rohelisi kivirahne. Ja mis huvitav leid: eaka pärna juurtepealne haljendab lausaliselt muskuslilledest. Kõrval sarapuujalamil on neid veidike lisaks. Muskuslill ei ole Eestis teps sage liik, Saare­maal olla ta sootuks harv. Hiiumaal olen teda kohanud Kärdla rannapargis, Kõpus Kaplimäel, saare lõunatipus Lepiku küla künnapuude all ja Kassaris. Nüüd siis siin, Sigala metsas.
Varsti muutub maastik jälle vesiseks. Kohtan sambla­oksist künnapuud, kel tüve läbimõõt kaks jalga, juurekaelalt ligi kolm jalga. Siin näen uuesti muskuslille, ent üsna väheke. Mõni saluheina lible on ka.
Teine toekas künnapuu. Siin on neid veelgi. Eemalt kipuvad mõned sang­leppadega segamini minema, ent tüvekorp on siiski lepast kestendavam, lisaks võras õisikumummud puhkemas. Näha jälle, et künnapuud armastavad vett. Seal kõrgemal põndakul neid eriti ei kasva, hoiavad ikka nätskemale alale. Siin sätendavad päikses ümberringi veelapikesed, varsakabjad ja kollased võhumõõgad sees. Angervaksa on siin palju. Ka naistesõnajalga leidub.
Üks künnapuu eristub teistest luuataolise tiheda võra poolest, meenutades kaukaasia tselkvat. Muide, siit­samast metsast pärit seemnest on mul kodus kasvamas kaks imelikku “anomaaliat”. Nende lehed meenutavad hoopis oma kaugete sugulaste tselkvate lehti. Vahest kasvab siin kuskil ka taoliste lehtedega vanapuu? Eks loodus armasta ikka katsetada ja imelikke väärarenguid tekitada. Eriline on see, et siit metsast pärit seemneist lausa kaks ühesugust “tselkvakünnapuud” tärkas.