Käes on september. Õhtud pimenevad aina varem ja päiksevalgus on teise meeleolu ning varjundiga kui alles kuu aja eest. Kõik liigub taaskord sügise poole.
Samas käituvad mitmed võõramaised puud-põõsad aias suisa kesksuvise muretusega, kasvades aina edasi. Hea küll, Ameerikast pärit nüssast ja virgiinia diospüürist (eebenipuu) võib veel aru saada. Nende kasvu ehmatas külm juuni kinni, soe juuli kulus toibumiseks ja augustis üritasid nad kaotatut tagasi tegema asuda.
Huvitaval kombel jääb mulje, et kuum juuli ja augusti algus ei olnudki osadele puudele eriti mokkamööda, hoolimata küllaldasest mullaniiskusest. Näiteks harilikud kastanipuud (Castanea) ja kreeka pähklipuu tegid oma peamised kasvud ära jahedas juunis, kuumalaine ajal kasv aeglustus.
Küllap on aga kuuma suvesüdame tagajärg mitmete kanarbikuliste jätkuv kasv. Helerohelises lehes teiskasvud ilmestavad pontose rodosid, teiskasvudesse on puhkenud natuke maasikapuud meenutav laialehine kalmia, lisaks ahtalehine kalmia ja Walteri kobarküüvits. Rekordit teeb ameerika õisküüvits: septembri algul ilmutab ta juba kolmandaid sellesuviseid kasve. Ka teravalehised iileksid kasvavad veel rahumeeli edasi.
Üks väga nihkes elutsükliga puu on meie tingimustes jaapani krüptomeeria. Kui kodumaised puud juulis oma kasvud lõpetavad, siis tema alles alustab. Krüptomeeria juurdekasvukuudeks on eeskätt pigem august ja suisa septembergi. Sarnase käitumisega näikse olevat ka väga ilus Lõuna-Hiinast pärit okaspuu kunningaamia. Siiski jõuab krüptomeeria enamasti võrsed talveks ette valmistada ja võrseotsad, erinevalt nt plaatanitest, ei külmu.
Eks kasuks tule saarte pikad, mandri sisemaast vähem kõikuva ilmastikuga, sügised. Tänavust sügist ennustatakse taas pikka ja atlantilist, see tähendab leebet. Jäägem siis lootma, et talv liiga vara ja karmi pauguga ei tule! Kel aias õrnu, kasvuga kaua venitavaid taimharuldusi, neil tasub atlantilist sügist iseäranis soovida.