SELGUS VÕITJA | Nuutri jõe ööbik on Elle Smith

Nuutri jõe ööbikuks sai Elle Smith. 

Täiskasvanute hulgas said auhinnalise kohad: Monika Lige (I), Kata-Riina Luide (II), Liisa Apri (III-IV) ja Timo Lige (III-IV). 

Gümnaasiumi ja põhikooli kategoorias tunnustati võitjaid tiitliga „Noor Ööbik“. Gümnaasiumi Noor Ööbik on Carmen-Cassandra Kärtner. Auhinnalised kohad jagunesid järgmiselt: Carmen-Cassandra Kärtner (I), Liisa Lõppe (II), Laura Voogla (III). 

Põhikooli Noor ööbik on Sandra Reino. Auhinnalised kohad said Sandra Reino (I), Harriet Vesingi (II) ja Birgitta Simson (III). 

Võistluse eripreemia hiiu keelse luuletuse eest said Hildegard Martin (gümnaasium) ja Aili Ratnik (täiskasvanud). 

Elle Smith

Hommikud Hiiumaal on praegu nii vaiksed

Ei linnulaulu, ei metsamüha

Vaid vahel harva kilomeetrite kauguselt kostub kätte automootorite müra

Hommikud Hiiumaal on praegu nii vaiksed

Isegi metsloomad käivad kikivarvul

Ma neid küll näen, aga ei kuule, ma alles isegi selle värske vaikusega harjun

Hommikud Hiiumaal on praegu nii vaiksed

Kogu saar on justkui vaikusest heitun´d 

Kõik linnud loomad isegi inimesed on järsku pugenud kuskile peitu

Hommikud Hiiumaal on praegu nii vaiksed

Juba ka hämarad, ümbrus udune…. rõske…..

Loodus justkui hääletult hüüaks: “Minge minema, minge kõik ära! 

Mul lõpuks ometi magada laske!“

Udune sügishommik Sääre bussipeatuses

13.09.2023

Xxxxx

Tee serva põõsastele- puudele 

ämblikud on kudun´d hiigelvõrgud

ja kured taamal juba harjutavad minemise hüüdu

Meel suve lahkumisest mõelda tõrgub

ja siiralt toetab tema siiajäämispüüdu

On õunte raskus vajutanud õunapuudel oksad looka

need painutatud suisa maani maha

ja hommikune tiherammus udu päiksekiirte soojas tõuseb 

kerkib kõrgel-kõrgel  üles

On hilissuvi 

Et ta siia jääks veel pikalt-pikalt

tahan

Hing ripub tema ilu nagu elu küljes…

Kui võiks

 kui saaks vaid olla igavesti 

tema paradiisilikult soojas

kaitsvas süles

15.08.2023

Xxx

Kõmbin ihuüksinda kodurannal vihmasel,

korjan klaasikilde, mis mereveest uhutud.

Pidevalt libastun vettinud pinnasel,

vihmavari käest ammugi puhutud….

Kogun kokku, mis mattunud liiva,

kõik hingetükid, killud ja killukesed,

mis lained on kandnud siia –

suured, väiksed ja tibatillukesed.

Saatjaks hingede laul kui meremüha,

mis kohiseb nii sees kui väljas, hüüab

algul vaikselt, siis tungivamalt üha

mind endaga kaasa haarata püüab.

Ma tean, kord tuleb ka minu päev

või öö või hommik või õhtu,

mil  hingedelauluga ära läen –

me siis siinilmas enam ei kohtu.

Me kohtume kusagil mujal

18.02.2023

Täiskasvanud

Monika Lige, I koht 

mõtete rada 

uitab 

ilmakaartest hoolimata 

sihte seab 

paika 

kus 

päev on 

saare 

saar päeva

nägu 

näe – 

taamal laiutab 

künkal 

liivatee 

lillakalt sinine 

imalmagus 

mesilinnule 

armas 

ninasõõrmeile 

kutsuvalt ahvatlev 

meeli mekutav 

maitseaim 

seal 

käbide kaisus 

tukuvad 

pohlad 

rahulikus ootuses 

kosijat oodates 

mustikavarred kui puud 

mõõtu võtavad 

upitades sihvakaid 

kaelu 

siniste pärlitega 

edvistades 

on 

pikkade puude 

lühikesed varjud 

hommikuhelguses 

öösse vaatamas 

muretu 

koorem õlgadel 

olemise õnnest 

ujedalt õõtsudes 

mõtteid tuulde 

lennutades 

hüüdes – 

tule 

lubades nii 

videviku 

venivatel kämmaldel 

taas 

aupaklikult 

kummarduda 

samblale tekiks 

kuremarjad 

ikka jalgupidi vees 

Kata-Riina Luide, II koht

Nuutrijõe ööbik.

Lilled lõhnasid maikuud pikka,

oli õhtuse valguse aeg.

Ma ei mõtelnud enam pikalt, sest vaikuse purustas naer.

See helin mul sillutas tee ja juba olingi kohal.

Minna läbi õhtuse linna ei olnud mul mingi vaev.

Läbi hämara uduloori nägin imelist kuju, kui ulma, 

saatjaks ööbiku laul.

Kui oleks mind kutsutud pulma

ja kaetud vesine laud.

Nuutrijõe kallaste peal see tüdruk siis oli ja naeris.

Nii südamest, et ööbikki vaikis. 

Ma seisin ja vaatasin lummatult, 

kui vähe on õnneks vaja. 

Kõik eemaldus korraks, 

jäi paigale ainult vaikselt helisev kaja.

Ta kivikesi loopis vette 

ja mängis peegelpildiga.

Siis seisin ma tema ette.

Vaikus sai mängumaaks, 

kus kuulda sai sulpsatust vette ja… läinud oligi ta!

Vaid ööbik veel tunnistas hetke 

ja lõhnav maikuu ka.

Ma vaatasin enda ette 

ja mõistsin, et siin on see maa, 

kus tüdrukud hüppavad vette 

ja kätte neid iial ei saa.

Mõeldes kõikidele Hiiumaa tüdrukutele.

Liisa Apri, III-IV koht

Pidu ootamas

Töökad käed need loovad pitsi,
tikivad ja õmblevad.
Ajaga on üsna kitsi,
tuleb triipe kududa.

Õppida kõik noodid selgeks,
kokkukõla -muusika.
Tantsukeerutused kergeks-
mustrid, sellest sassis pea.

Mul on käised, küüt ja põll,
kas nüüd kõik on rahul?
Siiski palmik on ju ka ja
kuidas tanu mahub?

Nuga ma ei võtta saa,
selle jätan tuppe.
Vööle siiski sätin ma
nõelakoja uhke.

Rõhud kõlisemas puusal
astun rõõmsalt sedasi.
Iseoma laulud, tantsud
põues kannan edasi….

Timo Lige, III-IV koht

MA ARMASTAN 

Ma armastan 

imekitsukest kodutänavat. 

Inimesi, kellega kohtun, 

armastan. 

Ma armastan 

inimkätega vormistatud 

jumalikku ilu 

hoolega haritud aedades 

Armastan kodude aknaid. 

Mõni moodne, mõni väsind – 

pärit ammustest aegadest. 

Ma armastan laupäevaõhtust 

saunakütmise hõngu. 

Armastan puhtust ja 

vaikuse põimitud tundelõngu. 

Ma armastan 

mänguväljakul 

mängivate laste kilkeid 

ja inimeste silmist 

peegelduvaid ehtsa elu helke. 

Ma armastan 

keskväljakul 

kartulit müüvat talumeest. 

Armastan noori, 

kes sihitult 

tiksuvad Selveri ees. 

Armastan vaadata 

käsikäes jalutavaid paare. 

Voolavat vett 

mäletavaid kraave, 

sihvakate mändidega 

metsateid sel saarel 

armastan. 

Ma armastan 

hommikuti koduranda sõudvaid 

päikesetõuse. 

Ma armastan 

sadamakai ääres 

puhkavaid purjekaid, 

mis loksumas jõude. 

Nii palju on, mida armastada. 

Teisiti ei oska 

ja teisiti ei tahagi.

Gümnaasium

Carmen-Cassandra Kärtner, I koht ja Noor Ööbik

Kodusadam 

Igaühel meist on oma kodusadam,

sinna naasta ihkab meie hing ja vaim

Tuli koduaknas näitab õiget rada,

nii ma avamerelt triivin siia vaid 

Siin on ajal teine mõõde, hingus

Seistes keset metsa, põldu, lainte vahu sees

Kui ka elu hoiab meie meeli pingul,

leian kodukohas siiski rahu veel 

Selles peitubki me saarekese võlu 

See on paik, mis annab meile aega 

Nii on temast saanud paljudele teine kodu 

Kuhu tulla hea ja miski eal ei vaeva

Liisa Lõppe, II koht

Kui maailm kisab, siis Nuutri sosistab,

siin kuulen vaid tuult ja lehtede sahinat.

istun ma vaikuses, jalad vees,

ja mõtted kõik hulbivad jõe sees.

Kaldal seisab vana kiviaed,

mille kõrval mängis mu lapseaeg.

Üks ööbik laulab, kui päike loojub,

ja taevas on kuldne, päev vaikselt kustub.

Ma ei tea, miks siia nii tihti ma tulen,

aga alati tunnen, et hing saab siin tuge.

Ei pea siin rääkima, ei pea end peitma,

sisemise rahu alati leian.

Laura Voogla, III koht

Kodusaar

Hiiumaa pole lihtsalt saar,
ei ole vaid nimi kaardil.
See on koht, kus merekohin ja metsateed
lubavad mul olla lihtsalt mina ise.

Siin on kõik kuidagi omamoodi –
lihtne, aga mitte igav.
Vaikne, aga mitte tühjaks jäänud.
Rahulik, aga siiski täis elu.

Kui mõtlen Hiiumaale,
tunnen, et kuulun kuhugi.
Et olen osa millestki, mis ei kao,
isegi kui lähen kaugele.

Hiiumaa pole lihtsalt saar,
see on minu kodusaar.

Põhikool

Sandra Reino, I koht ja Noor Ööbik

Hiiumaa, mu kodusaar!

Mere taga, tuulte kaisus,

kus olen sündinud ma,

seal seisab mu kodusaar-

 kallis Hiiumaa.

Puud meil vanad, palju näinud,

sosistavad olnud ajast,

mil võõrad väed ja laevad,

olid meie kodumaal.

Kärdla kohv ja Käina oder,

veskid, kust alailma heljus jahutolmu,

vesihiidlased on merel – 

hingelt kõik nad merelised.

Meie sümboliteks tuletornid,

Kõpus kõige vanim neist,

Ristnas kõige läänepoolseim,

Tahkunas kõrgeim Eesti randades.

Hiidlased ei karda külma ,

süda neil on soe kui tuli,

hing on merel, jalad vees,

Hiiu naljad keevad sees.

Hiiumaa – mu imedemaa,

kus terve elu olnud ma,

ei kuskil mujal maailmas olles

meelest lähe sa.

Harriet Vesingi, II koht

Minu armas kodukoht

Minu armas kodukoht,

rannas lainetab merevaht.

Metsas tuul vaikselt mühiseb,

lilleõiel mesilind sumiseb.

Lopsakalt õitsevad lilled,

taevas seilavad kohevad pileved.

Kraavis vuliseb selge vesi,

poe letil on magus mesi.

Minu armas kodukoht,

sambla peal lamab kasetoht.

Päike nii kaunilt ere,

igalt inimeselt kostub tere.

Mulle kallis on taevas ja päike,

kuusepuul ronib oravake väike.

Kõige tähtsam pere ja kodu,

see minu jaoks ongi kodukoht.

Birgitta Simson, III koht

Reigi 

Meie külas palju põlde, 

siin ei ole üldse sünge. 

Elanikke vähe on, 

kuid palju ikka teha on. 

Külas oma Eiffeli torn 

tornil palju astmeid on. 

Sealt sea sammud mere poole, 

Kootsaare tipus igav pole. 

Kivi labürindis käi, 

sealt saad mälestusi häid. 

Reigi küla lõbus näib.

Hiiu keele eripreemiad

Hildegard Martin, gümnaasium

Saarõ säänne rahu.

Sa lesud märgä ja kõlmä murumütsi pääl,

päiksekiir paiab ja musuteb su juukseid,

mis maa vasta surut.

Vasu tahtmi.

Silmapilude vahelt piilud valget taevast,

ja kuuled, kuida’ linnuparv laotab oma lina

piale su kangõ kere.

Kõva häälega.

Ja siiss sa vinnad end püsti

ja astud maja manu,

kraabid küüneviiruga aknarammi valgest värvist.

Ja su must nahan surub end klaasi vasta,

ning sa näed – läbi pitsikardinä –

memme istumas laua taga,

söömas lestakest, mis sa ise tale kinkind.

Ta kärib liha konti küljest nii ettevaatlikult ja tasakesi.

Ei’p kiiru. Võtab suutäie käe pääl’

ja paneb selle rahus suhu.

Tännuga.

Aili Ratnik, 84. aastane

Tuhlid

Mool aa trips tuhlimaad

Kinad kui nad öitsevad

Muistel valged öitsed pääl

Muistel lillad öitsed.

Tuhlistest teen tuhlitrampi

Vahest keedan tuhlitükki

Kui on taris nobesti

Keedan rohkem tervid tuhli.

Pisigest ja vigased

Annan pigild loomdele

Tuhlikoored samuti

Annan loomadele käde