Hiiumaal võib vabalt elada nii, et merd üldse ei näe.
Üldiselt on saar üsna vähe merele avatud. Näiteks kui palju üldse on meil maanteedelt avatud merevaateid? Kärdlaski saab asjatoimetused ära teha ilma mere äärde sattumata.
Suve kuludes hakkasin ma aga oma sisemaa külas järjest enam igatsema mere järele, tema avaruse, lõhna ja hääle järele. Ja nii ühel augustipäeval pakkisin seljakoti ja telgi ning osutusin turistiks omaenda kodusaarel.
Niisiis Kalana, see Hiiumaa läänetipp ja üldse rannamaastike tipp. Tegelikult oli see hetkeks lausa joovastav – kõik see avarus ja pidev lainemüha, mille sekka ritsikate sirin vaevu kostus.
Väga ammu polnud ma kõndinud Kalana lahest ida poole, kus valitseb valev paeklibust rannanõlv. Kust küll kõik see lubjakivi pärineb? Justkui oleksin Saaremaal ja kohe-kohe peaks klibust välja küünitama paepanga nukk. Tegelikult on paealuspõhi Kalanas vähemalt 20 m allpool merepinda. Seega on siinne paemaastik kujunenud liustike toodu ja hilisema mere kuhje tulemusel.
Valeva rannanõlva ja mere vahele jääb ruskete tumedate rändrahnude vöönd, sekka kiduraid rootukakesi. Leidub kruusliiva, mis on täis tipitud merikapsa mahlaseid tutsakaid. Selja taga, maa pool, valitsemas aga üha ja ainult männid. Mõni tuultest kauniks vormitud. Kunagi nimetasin ma neid jaapani aia mändideks.
Jäin sinna Kalana lahe suusse päikseloojangut ootama. Just veidi enne seda pilveviirg taandus ja õhtu täitus hõõguvkuldse valgusega. Kahjuks juba väga sügisese meeleoluga tundus see valgus. Oh, need üürikesed põhjamaa suved. Siiski tänavu justkui nuriseda ei tohiks, oli teine lausa haruldaselt päikseküllane.
Hämardus. Lungomare rannapromenaadil süttisid kollakad valgustäpid. Autode punased tuled hõõgusid teel. Kalana meeldib mulle ka seetõttu, et see on ainus koht Kõpu rannikul, mis ei ole inimtühi ja kus asustus ulatub vee äärde. Ehitistevabad looduslikud rannad on mõistagi head, ent inimesena tahaks vahel sekka ka rannikuasulaid. Teisalt, jah, mis väga asula see Kalana on. Uusi maju ju küll kerkib juurde. Oleks need aastaringselt kohapeal elavate perede omad, paraku puha aina suvilad. Kalana elab vaid suvel, talvel tukub talveunes. Palju seal talvitavaid inimhingi jagub – kümmekond?
Järgmisel päeval, pühapäeval, tegin Kalanas lihtsalt aega parajaks. Hommikul jalutasin piki paekliburanda läände. Seal põletatud ja surnud vaipmänni juurest edasi avanev vaade võttis mu hetkeks ohkima: oh, nagu kusagil välismaal! Ses vaates oli kõrgust ja reljeefi, millest Hiiumaal kahjuks enamasti väga puudus on. Uhke graniitrahnuline nõlv, selle järel ruske rannaliivaga saare esindusplaaž, taustaraamiks Ristna neeme künklik tipp. Istusin ennastunustavalt ruske-tumehallitriibulisel “kaljul” ja vaatasin lainevalle. Müha rahustas, lõpuks ehk isegi liiga.
Väga meeldejääv on lõunane siesta. Helpisin sadamakõrtsis vürtsist köömnesuppi, larpisin kraanist vett peale ja siis vajusin lavatsile. Pisut liigkuumavat päikest leevendas kerge tuul. Silm vajus kinni. Kostus tasast inimeste suminat. Avamerest kaitstud vaikne sinine-sillerdav Kalana laht loksatas mõtlikus rütmis vastu kaid. Kõik oli nii rahulik ja manjaana, tõeliselt vahemereline lihtsalt-vabas-õhus-olemine. Näh, ja suigatasingi korraks.
Aga eks kõik hea pea otsa saama. Lageklibune-leesikane, rässakate mändidega Kalana on täiesti omaette maailm. Kuid nii nagu ma alles hiljuti olin sellest puudust tundnud, nii juba kippusin küllastuma. Inimene pole ju kunagi rahul, eks ole? Või siiski. Tore oli nautida Kalana eripärast maastikku ja õhustikku, veel toredam aga koju jõuda, kus tänavune soe suvi on ambrapuud ja plaatanid lõunamaiselt vohama pannud. Nende jaoks on Kalana rannik kahjuks liiga kiviselt karm ja kuiv.
