Läbi Läti kulgev Devoni ajastu dolomiitide avamus loob ohtralt jugasid, mille arv Põhja-Eesti üsna kindlasti ületab. Jugasid leidub Liivimaal ja Kuramaal, seevastu mitmed Väina jõe äärsed joad on hüdrojaama paisu tõttu uputatud.
Läti joad jäävad Eesti suurematele kõrguse poolest alla, enamasti ulatub maksimumkõrgus kahe meetri juurde. See-eest puudub neil jalamil korratu paerusu, mistap näevad välja kuidagi ilusamad, ja mitme jalamil käiakse isegi suplemas.
Siguldat tuntakse eeskätt Koiva äärsete liivakivipaljandite ja Gutmani koopa tõttu. Aga linna idaservas asub muuseas dolomiit-
astangult langev ligi meetri kõrgune Vējupīte juga. Veel ida pool on end lopsakasse lehtpuudeorgu peitnud Dauda juga. Seda peetakse Läti üheks ilusamaks joaks. Õnneks pole siia kujundatud säärast turismiatraktsiooni nagu võisime äsja Eerikujõe jugadel kogeda. Pigem on ligipääs raskemaks tehtud. Suurelt teelt näitab tagasihoidlik viidake: Daudas ūdenskritums 630 m. Ja raja-ots on autode tõkestamiseks kivirahnudega kinni pandud. Nii et kes tõesti huviline, peab selle maa mööda põlluveert jalgsi läbima.
Ilm oli järjest lämmim: +27 kraadi ja päike küttis niiskes õhus, mis jaksas. Suurte rahejääpallidega äiksetorm oli lähedal, nagu hiljem selgus…
Hea oli lehtpuude varju jõuda. Ja seal all orus ta sahiseski, see looduse ilus juhus. Paari meetri jagu paistis siin Amata lademe helekreemjat liivakivi, mis katsudes osutus üllatavalt pudisevaks. Jalamile on uuristunud paar kulbast. Liivakivi peal aga lasub kaks õhukest ranti Plavinase dolokivi. Esmalt väga mügarlike moodustiste rivi, selle kohal selgem terav paekiht. Vesi kukub neilt kahelt astangult ja langeb seejärel läbi õhu mitmete vahuvalgete ribadena. Joa kõrval räästal haljendasid naistesõnajalad ja haprad põisjalad.
Allpool juga tõtles vesi kivikärestikus, ümber veerudel jalakate-sarapuude värske varasuvine leheküllus.
Ojapervedel vohas Hiiumaalt tulnu jaoks õige eksootiline kompott. Hea küll, metstarna meil ju natukese leidub, ent mitte säärase murutihnikuna. Aga õitses ka salu-tähthein. Võiks me praegu ainsa leiukoha Kõpus kord üles otsida? Oma kollaseid liblikõisi näitas talihaljas koldnõges, läikles metspipra ümarlehti. Viimast kahte liiki ei maksa kodusaare loodusest üldse taga otsida – siin puuduvad täiesti.
Kõige pärliks oli loomulikult ikka see joakardin, see on tõesti seletamatult ilus. Seal üksi jäädes hakkaksin tema lummust tajuma aina enam.
TAPIO VARES
tapio.vares@hiiuleht.ee
