See kuulus Tallinna Süda tänava hõlmikpuu, kelle pärast uus Estonia teater ehitamata jäi, tundub mulle kogu aeg justkui ühesugusena.
Juba veerand sajandit poleks ta justnagu üldse teab mis suuremaks kasvanud. Või siis ehk tüvi natukese tüsedamaks siiski? Esimest korda nägin teda septembris 1995, kui meid, Jäneda aia- ja maastikukujunduse õpilasi viidi pealinna haljastust vaatama. Ühel hetkel ühe puu alla jõudnud, küsis õpetaja Olev Abner kavalalt naeratades, et mis puu see on? Keegi ei söandanud midagi arvata. Mina olin aga Tallinna hõlmikpuust eelnevalt ühtteist lugenud ja nii sain oma teadmisega hiilata.
See hõlmikpuu jättis mulle igatahes sügava mulje. Lehtedega okaspuu! Või ei. Mõneti võibolla et lähemal sootuks teistele ürgsetele paljasseemnetaimedele palmlehikutele? Lausa 200 aastamiljonit tagasi ilmusid nad Maale, nüüdseks on aga ellu jäänud kõigest üksainus liik.
Juba mõne päeva pärast viskasin koolist poppi ja hääletasin ekspromt esimest korda elus välismaale – Riiga. Riia botaanikaaed oli vägagi uhke oma eksootidega, kuid viljuv hõlmikpuu jäi leidmata. Hiljem selgus, et oleks pidanud hoopis teistpoolt Väina jõge, ülikooli naabrusest otsima.
Hõlmikpuu olla väga vähenõudlik ja on soojemate maade linnahaljastuses vägagi armastatud. Mina olen hõlmikpuud katsetanud Hiiumaal läinud sajandi lõpust saadik – ja ikka edutult. Üks puuvits on soetatud juba 2006, ent ta pole teinud peagu üldse pikikasve. Ei edene, ehkki siiski elab. Kuigi, mis elu see on!
Sel 18ndal septembrikuu päeval käisin möödaminnes tolle Süda tänava hõlmikpuu alt läbi. Imelikult hõre oli ta lehestik. Ja maas lausa katkendliku kihina rohelisi lehviklehti. Eks see oli eelmise päeva vihase tormituule tegu. Nõnda vist erilist kaunist kuldset sügislehestikku tänavu sellelt puult loota pole. Kui mõtlema hakata, kas ma üldse olen hõlmikpuu sügisest iluaega trehvanud? Isegi mujal Euroopas pole õigel ajal õigesse kohta sattunud. Meenub mullu
oktoobrikuine Kopenhaageni maaülikooli park, kus laiutav hõlmikpuu on Tallinna omast palju võimsam. Kuid tolle puu lehestik alles hakkas veidikese koltuma.
Nojah. Nüüd, kui piirid taas kinni kipuvad minema, saab meie Tallinna hõlmikpuu taas palju olulisemaks. Igatahes kaalub see uunikum üles võimaliku ehitamata jäänud teatrimaja, julgen ma isiklikult arvata. Sest see, siin läbi sajandi talvede püsima jäänud ning suureks sirgunud puu on tegelikult paras ime. Ei ole sugugi lihtne uusi hõlmikpuid meie tingimustes kasvama saada. Vahel harva see siiski õnnestub, nagu näiteks Tartu botaanikaaias. Kuid enamasti kahjuks siiski mitte.
