erakogu 
erakogu Peokutse oli saanud ka meie Hiiumaa malevkond ja seekord ei tähendanud see ainult meie osavõttu pidulikust sündmusest, vaid ka austavat ülesannet osaleda nende maakaitsepäeval Eesti Kaitseliitu tutvustava väljapanekuga. Selleks saime peastaabist kaasa stende, atribuutikat ja Kaitseliidu logoga meeneid.
Meie poolt osales kuueliikmeline esindus, kuhu kuulusid leitnant Urmas Selirand, vanemseersant Tiit Lints, seersant Uku Liive, kapral Enn Sutting, malevlane Mati Lepna ja allakirjutanu. Savonlinnas oli 21. augusti õhtul staabis nõupidamine, kus kõik järgmise päeva kavad üle vaadati ja üksikasjalikult paika pandi. Pärast põhjalikku arutelu sõitsime ööbima kohaliku pealiku Pekka
Laitineni suvemajja. Pekka on Karjala põgenike järeltulija ning ta kostitas meid oma Karjala kodust evakueeritud pajas valmistatud oivalise “röövlipraega”. Sõidutolmu saime maha pesta ilusa järve kaldal asuvas saunas.
Järgmise päeva hommikul algas Savonlinna kirikuplatsil esitlustelkide ülespanek, seejärel pandi paika tehnika. Kohal olid ka kohalik päästeteenistus, kiirabi ja politsei. Oma väljapanek oli Soome ÜRO üksuse võitlejatel, kes esitlesid oma missioonide ajalugu nii sõnas kui pildis ja lippude väljapanekut. Reservväelased olid kohale toonud oma atribuutika, Soome armee erinevad vormid, trükiseid, aga ka ajaloolisi relvi. Veteranid esitlesid Soome ajalugu läbi lahingute ja seda eelkõige kirjasõnas. Ajateenijad näitasid praegu armees kasutusel olevaid käsitulirelvi, mis toodetud enamasti Soome enda arsenalis.
Meie saime veteranidega ühisesse telki. Välja oli meil panna Kaitseliidu atribuutikat, tänavuse Hiiumaal toimunud võidupüha plakatid, ajakirjad Kaitse Kodu! ja Kaitseliidu sümboolikaga meeneid. Rahva erilise tähelepanu ja sümpaatia pälvisid sinimustvalged Kaitseliidu kotkaga lipukesed, mida tuli jagada suurel hulgal ja õnneks neid jätkus. Lapsed olid vaimustatud meie sümboolikaga õhupallidest, mida saime täita heeliumiga ning millest mõnigi kõrgust võttis ja õhuvooludega edasi kandus. Õhupalle tuli täita ligi 200.
Maakaitsepäev avati piduliku lipuheiskamisega fanfaarihelide saatel ja päeva sisseõnnistamisega – sellega kuulutati ka esitlused ametlikult avatuks. Vaatamata sellele, et ilm oli väga ilus ja lausa palav, ning enamus linlasi eelistas ilmselt veeta aega suvilates, külastas maakaitsepäeva kenake hulk rahvast ning saginat ja tegevust jätkus kõigile. Hiljem selgus, et hernesuppi oli keedetud
900 portsjonit ja ära söödi ligi 800. Ja ega kõik külastajad siis just lõuna ajal kohal ei olnud. Samas demonstreerisid päästjad ühe avariilise auto kallal inimeste päästmist ja avarii likvideerimist – see meelitas kohale palju rahvast, eelkõige noori.
Keskpäeval algas veidi eemal turuväljakul pidulik aktus, mille avas linnapea Janne Laine, kes kuulub ise samuti reservväelaste ridadesse. Tervitussõnad ütles kolonelleitnant Jussi Haikarinen, kes lubas juba kolme nädala pärast Hiiumaal meie õppusel osaleda. Aktuse peaesineja oli aga kindralleitnant Paavo Kiljunen, kes tunnustas Soome sõduri kindlat meelt ja usku oma kodumaa kaitsmisse, rahva kaitsetahet ja jumala õnnistust Soome rahuaastatele. Aktus lõppes hümniga, mille viis ju meiegi oma.
Pärast lõunasööki peeti ühel Savonlinna paljudest väikesaartest näidislahing, mida meiegi vaadata saime. Pauku ja tossu oli palju, kuid kauguse tõttu võitlejate eristamine võimatu. Varsti pärast seda lõpetati maakaitsepäev pidulikult lipu langetamisega.
Meie jaoks jätkus päev Savonlinna peavarjendis kohalike reservväelaste staabis piduliku vastuvõtuga, kus kõnega esines reservohvitseride liidu esimees Mikko Halkilahti. Osalesid nii kindralleitnant Paavo Kiljunen kui kolonelleitnant Jussi Haikarinen. Aukülaliseks oli Ilomantsi lahingust osa võtnud veteran – reservlaste aupealik Martti Repo.
Anti üle teenetemärgid viimasel ajal silma paistnud reservväelastele. Kuluaarivestlustes selgus, et kindral Kiljunen jäi meie osavõtuga väga rahule. Tänu Hiiumaa kaitseliitlastele on Savonlinna reservväelased pildil nii Eesti võidupüha paraadil kui seetõttu ka Soome sõjaväelaste ja üldsuse silmis. See aitab kaasa ka veteranide tegevuse rahastamisele ja varustamise täiendamisele. Hea on tõdeda, et meie sidemed on väga head ja tihenevad üha.
Mõistsime, et kohal olnud Soome kõrgemad sõjaväelased saavad samamoodi aru meie ühisest vaenlasest ja ega nende suhtumine NATO-sse ka tegelikult meie omast ei erine. Ka leiavad nad, et Ahvenamaa kaitsmine on praeguses olukorras väga tähtis ja saarestiku neutraalsus ei sobi enam kaasaega. Leidsime, et Eesti ja Soome peavad tänapäeva ohtude ees kõrvuti seisma ja meie koostöö peab jätkuma.
Pärast pidulikku vastuvõttu saime vaadata relvanäitust ja avati ka varjendis asuva museaalide hoidla uksed. Relvi oli nii ajaloolisi kui kaasaegseid, tuli- kui külmrelvi ja seega nii-öelda igale maitsele. Hoidlas hoitavad kogud iseenesest ei olnud midagi erakordset, küll aga hoiutingimused. Ühtlane valgustus ning aastaringselt püsiv ühtlane temperatuur võiksid iga Eesti muuseumi töötajad kadedaks teha.
Pärast pikka ja tegudeküllast päeva üllatati meid meeldiva õhtuga Saimal. Sõitsime ühele reservväelasele kuuluval alusel mööda jõge, jälgisime hülge mängu õhtupäikeses, veelinde silmapiiril ja laeva kiiluvees, nautisime saunamõnusid ja karastavat vett. Kauaks jääb aga meelde imeline ehakumas taevaviir.
Ühine teekond lõppes tükk aega pärast südaööd juba tuttavas suvemajas, et hommikul vara ärgata ning pärast hommikukohvi hüvastijätusõnade järel koduteele asuda. Uute kohtumisteni relvavennad! Järgmisel korral, ja juba peagi, Hiiumaal.
Leitnant Mart Reino
Hiiumaa malevkonna pealik
