Tõnis Kannel koos pöörates tasapisi –
olles peidus muu Maailma eest,
kus enamik reegleid ei kehti.
Ajahetkedes rännakuteel
meenub helesiniseid hetki,
kus tumedaid toone ei mäleta meel –
vaid Õnnelikolemisretki.
Viimane peatükk veel minnes siit
saab loetud, kui lund aina langeb.
Meie vahele jääb see salaniit –
kui ka taevakõrged on hanged.
Olen hingeehteis
ja põlen Su ees
kui sütel tantsisklev
viimane leek.
Aastalõpuessee…
Romaanigurmee…
Jää veel….
Jää veel…
Jää veel…
MARE MURUMETS
ja