Robert Suurvärav – 100. sünniaastapäev

Küllap mäletavad nii Kassari kui ka kogu Hiiumaa vanemad inimesed seda mõnusat meest, kes 9. sep­­tembril saanuks sajaaastaseks.
Robert sündis Tagukülas Matse-­Hindre pere viimase lapsena ja ainsa poisina. Nagu kõik selle aja lapsed, hakkas ka tema kaelakandjaks saades tegelema talutöödega, aga ka merel käima ja kala püüdma. Eks ikka algul vanemate meestega koos. Ise on ta meenutanud, et käis kahe­kümnendate aastate algul merel koos onuga ja ahvenasaak oli nii tagasihoidlik, et selle võis seljas koju tuua. Muidugi oli siis liikumas rohkesti muud kala.
Pärast kohaliku kooli lõpetamist töötas ta kodutalus ja püüdis kala. Siis kutsuti ta Eesti Vabariigi kaitse­väkke, kus teenis ära sundaja, ikka mereväelasena. Seejärel jõudis ta veel natuke aega kodus olla ja tööd teha, kui tuli mobiliseerimine N Liidu armeesse. Nii oli temagi üks 32 000 eestlasest, kes viidi tööpataljonidesse, kus ebainimlikes tingimustes suri nälga ja haigustesse väga palju noori Eesti mehi. Robertil õnnestus sellest eluga pääseda, ehkki ka tema põdes raskekujulist verist kõhutõbe ja nälg oli muidugi igapäevane kaaslane. Kahel korral oli ta viidud surnukuuri, ehkki eluvaim oli alles sees… Ka selliseid asju tuli seal ette.
Hiljem, kui moodustati Eesti diviisid, tegi ta kaasa kogu pika sõjatee. Seal sai ta raskesti põrutada. Sõda lõppes tema jaoks Kuramaal, kust algas siis marss Eestisse.
Koju ta sellegipoolest ei saanud, sest “võitmatu armee” vajas kala ja nii sai temast kalur Kloogal ja Lohusalus. Koju sai ta alles 1946. aasta kevadel. Eks siis oli ka talutöö ja kalapüük, kuni kolhooside moodustamiseni. Robertist sai siis Koidula kolhoosi liige ja aseesimees, hiljem, pärast kalurikolhooside liitmist, oli ta Hiiu Kaluri kalamees kuni pensionileminekuni. Talle anti ka teenelise kaluri au­nimetus.
Kohaliku Kassari haridusseltsi agar liige oli ta kuni selle sundlikvideerimiseni. Seltsi taastamisel oli ta üks neist, kes aitas nõu ja jõuga sellele kaasa ning hoolimata aastate koormast pani käed külge, kus vaja. Ta jõudis ära näha ja rõõmu tunda, et seltsil on oma raamatukogu ja oma maja, et selts jälle tegutseb nagu aastakümneid tagasi. Raamatukogu avamine oli
13. veebruaril 1998, vaid nädala­jagu päevi hiljem lahkus Robert igavikuteele.
Alati oli ta abivalmis ja vastu­tulelik. Ükskõik, kas oli kellelgi vaja nõu kalapüügil, püüniste  valmistamisel, paadi või laeva remontimisel, maja või kuuri ehitamisel või mõnes muus asjas, ikka pöörduti Roberti poole.
Tema käes olid hoiul ka suvenaabrite majade võtmed ja muhedat juttu jätkus tal ikka. Kord oli tal ilus kolmevärviline kass. Suvenaabrite juures aga elasid välipraktikal olevad kunstitudengid. Üks neist tundis huvi, kuidas nii ilus kass on saadud. Eks siis Robert muigas ja ütles: “Pole seal mingit erilist kunsti! Kui kass käima peal, seo sibulakoored ja kaselehed  ümber kõhu nagu värviks pühade ajal mune…”
Tihti käidi tema käest küsimas teavet oma sugulaste ja tuttavate kohta, ammu elanud inimeste kohta ja paljudel juhtudel otsis  Robert mälu­soppidest vajaliku välja. Tal oli suurepärane mälu.
Mälestus sellest tublist mehest elab edasi ta lähedaste südameis, ta lapselaste südameis, ta sõprade ja tuttavate südameis. Täna süttivad ta kalmul mälestusküünlad.

Kassari
haridusselts