Ei olnud vahet, kas tulin kooli kolmandaks, teiseks või esimeseks tunniks, ikka nägin Reinu kooli sisehoovis askeldamas.
Rein oli alati õues koristamas, lund lükkamas või lehti riisumas. Tunnis aknast välja vaadates oli teda ikka näha. Mäletan ühte korda, kui pidin tähtajaks ühe töö õpetajate tuppa viima, aga uks oli lukus. Viimasel hetkel nägin Reinu, kes mulle ukse abivalmilt lahti tegi.
Rein oli see mees, kellele mõtled kohe, kui pähe tekivad vabandused “Ma ei viitsi”, “Ma ei saa”, “Mul ei ole aega”. Temal oli alati aega teha tööd nii suure koolikompleksi juures kui ka mujal linna peal. Mis kõige tähtsam – ta suutis selle juures jääda positiivseks ja lahkeks. Eriti eredalt on meeles seik, kui ta kell pool kaksteist hilisõhtul keset tuisku ja tormi kooli ees lund rookis.
Mäletan, kuidas tulin koolihoovi kaema. See oli alles valminud, ehitus pooleli. Minu poole sammus Rein, kes küsis, kas tahan kooli ka seestpoolt näha. Olin just kuulnud, et kõrvalised isikud ei tohi koolis ringi jalutada, aga muidugi tahtsin maja näha. Rein tegigi mulle ekskursiooni, rääkides huvitavaid jutte. Rein jättis endast sellise mulje, et ta on rohkem väljas teiste kui enda eest.
Kõik teadsid teda, vaid vähesed tundsid, kuid kõik said osa Reinu headusest ja töökusest.
Ta oli aus ja väga siiras. Ma ei tea kedagi, kes on nii siiras kui tema. Kui suvel Gahwas töötasin, käis ta iga päev kohvitamas. Temaga oli lihtne ja tore vestelda. Ta viskas nalja ja mulle on millegipärast meelde jäänud tema magusaarmastus. Mäletan, kuidas ta rääkis, kuidas suvel jalgsi Reigi kirikusse kontserdile läks, sest nii väga tahtis sinna minna. Olen siiralt õnnelik, et mul oli võimalus teda tunda. Temasarnast inimest ma ilmselt oma elus rohkem ei kohta.
– – –
Nii kirjutasid 16. jaanuaril Rein Maalmeistrit meenutades 11.a klassi õpilased. Samu mõtteid jagavad mõlemad koolipered. Igaviku teele läks kuldne inimene, keda jagus paljuks. Rein Maalmeister oli kooli hea haldjas, kirikuinimene, kultuuriaustaja. Kui tihtipeale tulevad tunnustavad sõnad lahkunu kohta liiga hilja, siis oleme õnnelikud, et Rein sai 2013. aastal linnapreemia, et teda märgati ning ta tundis end Kärdlas koduselt ja hästi.
Jääme Sind soojusega meenutama.
Kärdla Põhikool
Hiiumaa Gümnaasium
